Kütte osa lühikonspekt

2.4. Põrandaküte

Kui radiaatorkütte puhul on kasutatavad tootjate koostatud valikutabelid, siis põrandkütte puhul on valik teine. Põrandkütte arvutuse kohta on olemas hea juhend samuti raamatus „Hoonete küte“ [4;218-225]. Põrandkütte torustikku läbiva veevooluhulga ja temperatuuri leidmiseks tuleks esmalt leida ruumi soojuskoormus, valida sobiv torustiku vaheline samm ning toru läbimõõt. Samuti on oluline arvutada ka soojustakistus veetorustiku peale jäävatest kihtidest. Reegliks on see, et põrandapinna temperatuur ei tohi ületad näiteks eluruumides 24 °C. Põranda pinna temperatuur ja soojustakistus kuni torustikus voolava soojuskandajani paneb paika selle maksimaalselt lubatava temperatuuri. Juhul kui põrandküttega pole võimalik katta ruumi soojuskadusid (põranda pinna temperatuur vajaliku soojuskandja temperatuuri juures oleks liialt kuum), siis tuleks kombineerida põrandkütet radiaatorküttega. Sellised probleemid võivad ilmneda hoonetes, millel on suured soojuskaod. Reegliks on see et põranda pind ei tohiks jala talla all olla kuum, kuna see võib suurendada riski külmetushaigustele. Ruumides, kus inimesed viibivad jalanõudega, (isolatsioon talla ja põranda vahel on suurem) võib sellest tulenevalt olla põranda pinna temperatuur ka kõrgem (ca 30-33 °C). Erandiks on ka ruumid, kus kasutatakse põrandkütet pinna kuivatamiseks nagu vannitoad ning ujulad, seal on lubatav temperatuur samuti kõrgem ca 30 °C. Kuna Eesti standardite ega muude määrustega pole pole põranda pinna piirtemperatuuri normeeritud siis tuleks selle aluseks võtta DIN standardi 4725. Ühe põrandkütte kontuuri pikkuseks tulenevalt toru läbimõõdust on ca 80 m.