Sissejuhatus geosünteetidesse
5. Polümeerid
5.2. Polümeeride koostis
| Mitte ühegi geosünteedi polümeer pole 100% seostatav tema nimega. Kõikidel juhtumitel algne tooraine on segatud või ümberformuleeritud antioksüdantidega, selekteerivate ainetega, filleritega ja teiste materjalidega olenevalt vajadusest. Iga lisandi kogus varieerub vastavalt retseptile suuresti alustades 1%, lõpetades 50%. Lisanditena, kas tahkel või vedelal kujul, kasutatakse UV-valguse absorbeerijatena, antioksüdantidena, termiliste stabilisaatoritena, plastifikaatoritena, biotsiididena, põlemise aeglustajatena, libestajatena, värvainetena, vahtu tekitavate või antistaatiliste osakestena. Tulemuseks võidakse saada homogeenne või heterogeenne segu sõltuvalt lisandite lahustuvusparameetritest võrreldes algse toorainega. Tavalised lisaained on söemust (carbon black); erinevad antioksüdandid; kaltsiumkarbonaat; metallide pulbrid ja helbed; silikaatmineraalid nagu savi, talk ja vilgukivi; ränimineraalid nagu kvarts, diatomiitkivim ja novakuliit (kvartsi ja räni sisaldav settekivim); metallilised oksiidid nagu alumiiniumoksiid, biotsiidid, ja teised sünteetilised polümeerid. Erineva suurusega söemusta osakesed on väga levinud lisandid, kuna polümeerid on suhteliselt tundlikud UV-kiirgusele ning söemust ise on odav. Selle sisalduse mõõtmine on standardiseeritud (ISO 6964), samuti selle hajutatus tootes (ISO 11420). Levinud vedelad lisandid on plastifikaatorid, fillerid ja värvained. Levinud fiiberlisandid (kuigi neid kasutatakse harva) on klaas; karbon ja grafiit; alfa tselluloos; sünteetilised polümeerid nagu nailon; metallid nagu teraskiud ja –traadid; ning boor. Lõpptulemus toote koostises kõigub, kuid on võimalik üldistada levinud polümeeride juures, millest geosünteete valmistatakse (vaata allolevat tabelit. Kõik numbrid on massiprotsendid).
Nagu näha, on teadus polümeeridest väga keeruline, kuid tähtis, kuna algmaterjalide omadustest ning nende lisanditest olenevad geosünteetide omadused ning nende kasutusvaldkonnad. |