Loeng 2. Juhtimise areng ja mudelid

4.2. Administratiivse juhtimise koolkond

Teine koolkond, mis kuulub sisemise protsessi mudelisse on
ADMINISTRATIIVSE JUHTIMISE KOOLKOND
(Henry Fayol 1841-1925, insener ja juht, töötas mäetööstuses)

Põhimõtted:

• Tööjaotus – vähendab iga eraldivõetud töötaja (allüksuse) töökoormust.
• Ametivõim – õigus anda korraldusi, millega käib kaasa ka vastutus.
• Distsipliin – nähtav respekt tööandja ja töötaja vahel sõlmitud ametlike ja mitteametlike kokkulepete suhtes.
• Käskude ühtsus – ühel alluval saab olla vaid üks ülemus.
• Tegevussuundade ühtsus – toimingud, millel on ühine eesmärk, tuleb koondada ühtse juhtimise alla ning allutada ühtsele plaanile.
• Isikliku huvi allutamine ühishuvile – ühegi isiku ega ühegi grupi huvid ei tohi domineerida organisatsiooni kui terviku huvide üle.
• Hüvitus – töö eest saadav tasu peab olema õiglane nii töötaja kui ka tööandja seisukohalt.
• Tsentraliseeritus – ilmneb alati, kas suuremal või vähemal määral, sõltudes organisatsiooni suurusest ja juhtide oskustest.
• Juhtimisahel – selged käsuliinid organisatsiooni tipust kuni alla täitjateni.
• Kord – igal asjal on oma koht ja iga asi on omal kohal, see käib ka töötajate kohta.
• Õiglus – töötajaid tuleb kohelda lahkelt aga õiglaselt.
• Personali stabiilsus – voolavuse vähendamiseks tuleb uutele töötajatele võimaldada teatav sisseelamisperiood, mis võib juhtide puhul olla kaunis pikk.
• Initsiatiiv – oma ametivõimu ja- ülesannete piires ning alludes distsipliinile tuleb kõigil töötajatel ilmutada algatusvõimet.
• Ühtekuuluvustunne – kooskõla ja harmoonia muudab organisatsiooni tugevaks, tiimitööd tuleb soodustada.

Fayol sõnastas juhi peamised kohustused :
planeerimine, organiseerimine, käskude andmine, koordineerimine ja kontrollimine.

Fayoli poolt toodud printsiibid on aktuaalsed ka tänapäeval, v.a käskude ühtsus. On tekkinud mitmeid uusi organisatsiooni struktuuri tüüpe (maatriksstruktuur, meeskondlik struktuur), kus töötaja võib olla mitme juhi otseses alluvuses.

Eelpool käsitletud teooriaid liigitatakse klassikalisteks, neile järgnevad teooriad uusklassikalisteks/nüüdisaegseteks.