Kirjalikud tööd ja suulised esinemised, hindamine

Konspekteerimine – kuidas teha märkmeid?

Kuidas kuuldu ja loetu kohta märkmeid teha?

Pikka aega on kõrgkoolis õppimisel olnud väga oluliseks oskuseks konspekteerimine, kuna see oli ainus võimalus talletada see teadmine, mida õppejõud loengus vahendas. Nüüd, kus järjest enam kasutatakse e-õpet ning teisi tehnilisi abivahendeid, on konspekteerimise tähtsus mõnevõrra vähenenud. Õppejõud jagavad loengutes või veebis konspekte ning üliõpilased saavad keskenduda õppejõu jälgimisele. Vaatamata sellele on konspekteerimine õpioskus, mida vajatakse mitmete õppeülesannete lahendamiseks.

Konspekteerimine on kasutatav eelkõige

õppejõu poolt suuliselt esitatava materjali ülesmärkimiseks
kirjaliku õppematerjali täiendamiseks õppejõu kõne põhjal
pikemast tekstist kokkuvõtte tegemiseks.

Konspekteerimise eesmärgiks on üldistamine, mis seisneb võimalikult vähese kirjutamisega võimalikult palju ning selgelt kirja panemises. Soovitatav on teha ühelauseline kokkuvõte iga tekstilõigu või kuuldud teema kohta. Seda ka iseseisvalt teksti lugedes! Üldjuhul on enda poolt tehtud märkmeid kergem mõista kui tervikteksti.

Konspekteerimine täidab mitut ülesannet, see arendab:

keskendumist, kuna märkmete tegemise ajal on vaja keskenduda nii kõnele kui kirjutamisele
mõtlemisvõimet ja arusaamist, kuna õppejõu teksti sõna-sõnalt kirjapanemine ei ole võimalik. Õppejõud räägib ca 150-200 sõna minutis, keskmine kirjutamise kiirus on ligikaudu 25 sõna minutis. Seetõttu on vajalik tervikmõtete tabamine ning nende ülesmärkimine
refleksioonioskust, kuna õppejõu kõnele või konspekteeritavale tervikteksti ideedele tuleb anda kiirelt hinnang, et eristada olulist ebaolulisest
väljendusoskust, kuna tervikmõtete kirjapanek nõuab selget ja kiiret formuleerimist
mälu, kuna materjal kinnistub paremini märkmete ülelugemisel, täiendamisel

Järgnevalt soovitused edukaks konspekteerimiseks:

Kasuta märksõnu, sümboleid (@; &), lühendeid (jne; vms). Lühendite loomisel võid proovida ka osade täishäälikute ärajätmist sõnadest (pln, krjta). Soovitav on luua oma süsteem, mille juures on oluline, et sa sellest ise aru saaksid. Kuldne reegel on: ära kunagi kasuta lauset, kui võid kasutada fraasi; ära kunagi kasuta fraasi, kui võid kasutada märksõna.
Liigenda teksti. Hea on jätta teksti serva valge äär, kuhu saad vajadusel lisamärkmeid teha. Kasuta nummerdamist.
Kasuta erinevaid kirjastiile ning värve erinevate osade tähistamiseks. Samas tuleb säilitada asjalik stiil, sest liiga kirev üldmulje takistab keskendumist.
Ära kirjuta sõna-sõnalt õppejõud teksti, vaid pane kirja üldine mõte. Kui mõte läheb kaduma, kirjuta üles märksõnad, et hiljem õppejõu või kaaslaste abil mõtet täpsustada.
Erista enda ning teiste mõtteid. Inspireerituna õppejõust või aruteludest tekkivad Sul endal ideed, mida tasub konspekti üles märkida kasuta selleks erinevaid värve või kastikesi.
Konspekti tasub alati märkida info, mis on tahvlil, mida õppejõud kordab, mida õppejõud kõnes rõhutab, mille juures õppejõud seletab pikemalt või õppejõud poolt antav ülevaade loengus käsitletavatest teemades loengu alguses ning kokkuvõte loengu lõpus.
Lisa konspekti alati kuupäev ning lehekülje numbrid. Terviktekstist konspekti tegemise korral originaalallikas ning autor.
Sõna-sõnalt tuleks kirja panna olulised definitsioonid ning faktid.

Siiski tuleb meeles pidada, et loengutes käimise ainsaks eesmärgiks pole vaid konspekteerimine, peamine on ikkagi see, kui palju seal õpitakse. Seepärast tuleks leida tasakaal kuulamise ja kirjutamise vahel. Mida rohkem kirjutad, seda vähem mõtled ja kuulad. Püüa eraldada kuuldust kõige olulisem ning siduda see oma varasemate teadmistega, märkmed peaksid olema eelkõige meenutusvihjeks. Loengu järel leia kindlasti aega märkmete ülevaatamiseks ning vajadusel täiendamiseks.