Õppetööle häälestumine ja õppimisviisid

Kuidas häälestuda õppetööle?

Õppetööle häälestumine on nii füüsiline kui vaimne valmistumine õppimiseks, nii et õpikeskkond ja meeleolu soodustavad õppimist. Õppimise juures on tähtis, et kõik vajalik oleks käepärast ja segavaid, tähelepanu mujale juhtivaid tegureid oleks võimalikult vähe. Keskkond, kus õpid, peab neid tingimusi täitma.
Häid soovitusi tuleta meelde ka selle kursuse ajajuhtimise teema alt (vt 10 soovitust akadeemilise ülesande alustamiseks ning õigeaegseks lõpetamiseks).

Õppimise ajakava koostamisest ja kasutamisest loe veel tudengi käsiraamatust „Õppimine kõrgkoolis“ ptk 61.

Kuidas korraldada oma õppimist ja kujundada häid õppimisharjumusi?

Hea õpiharjumuse kujundamisel on mõistlik sisse seada oma õppimise rutiin – kellaaeg, nädalapäev, koht, häälestumisrituaalid. Üks kõige sagedamini esiletulev üliõpilaste mure seoses õppimisega on ajapuudus. Sellest murest ülesaamise esimene reegel on, et aega tuleb õppimise jaoks lihtsalt võtta (planeerida). Edasi saab vaadata, kuidas endale sobivaid õppimisvõtteid appi võttes seda aega mõistlikult kasutada. Õppimise rutiini kujundamine iseenesest aitab aega kokku hoida (ei pea igakord hakkama mõtlema mida, millal, kus ja kuidas õppida) ja järjekindlalt õppimisega tegelemine asju õigeks ajaks ära teha.

Inimese võimet keskenduda mõjutab oluliselt teda ümbritsev keskkond. Arvatavasti ei toimu kogu sinu õppimine ühes keskkonnas. Seetõttu mõtle kahele-kolmele paigale, kus sa kõige sagedamini õpid, ja analüüsi, kuidas saad oma õpikeskkonda parandada:

TÖÖLEHT: Minu õpikeskkonna parandamine

Lisaks sobiva õpikeskkonna kujundamisele aitavad õppimisele keskenduda õpirituaalid. Loo enda jaoks rituaal, mis aitab Sul õppimise lainele saada. Selleks võid proovida mõnda järgmistest tegevustest:

• Füüsilise õpikeskkonna korrastamine (toa koristamine, õppevahendite lauale valmis seadmine, toa tuulutamine, segavate meedia ja kommunikatsioonivahendite väljalülitamine, piisava valguse seadmine töökohale).
• Lõõgastumine, mediteerimine, sügavalt hingamine.
• Pilgu fikseerimine kaugel asuvale objektile või mõne pildile või kujule ning selle mõningane jälgimine.
• Mõtle täpile:  kõige lihtsamat keskendumist soodustavat harjutust saab igaüks teha kodus või näiteks bussis istudes. Tuleb istuda mõni minut liikumatult paigal, kujutleda keset oma otsaesist musta täppi ja keskendada mõtted just sellele punktile. Kui keskendumine ühele kindlale asjale on muutunud juba täiesti automaatseks, seisab kõik vajalik paremini meeles.
• Aeglane sammumine toas.
• Häälestava meloodia kuulamine.
• Suletud silmil õppimisega seotud probleemi kujutamine.
• “STOP”- ütlemine igale segavale mõttele, mis õppimise ajal pähe tuleb.
• Järgnevalt alusta alati õppimist just selle rituaaliga.
  

Kuidas tõhustada õppimisel olulisi protsesse - keskendumist, mõtlemist ja meeldejätmist?

Õppimisega seotud probleemidest on ajapuuduse kõrval kõige enam kurdetud selle üle, et ei suudeta kuidagi õppimisele keskenduda või et leitakse küll õppimiseks aega ning loetakse õpikuid/konspekte, aga midagi ei jää meelde.

Keskendumine, mõtlemine ja meeldejätmine on ühed olulisemad õppimise käigus toimuvad tunnetusprotsessid. Keskendumise abil on võimalik teadvustatult erinevate tunnetuskanalite kaudu väliskeskkonnast kui sisekeskkonnast informatsiooni hankida, mõtlemise protsessis seda töödelda ning anda hinnanguid, mida meelde jättes saab taaskasutada teistes situatsioonides.

Keskendumine

Keskendumine õppimisel on seotud eelkõige tähelepanu tahtliku suunamisega. Tähelepanu tahtliku kontrolli treenimiseks on hea teada tähelepanu omadusi:

• Maht: objektide hulk, mida suudad oma meeleorganite kaudu samaaegselt haarata.
• Valivus: võimekus häälestuda vaatamata segajatele info töötlusele, mis on seotud teadliku eesmärgiga. Näiteks vaatamata sellele, et tagareas olevad kaaslased jutustavad, oled võimeline ülesande ära lahendama, kuna sind huvitab selle vastus.
• Jaotuvus: võimekus hoida tähelepanu keskpunktis mitut tegevust korraga. Näiteks kuulata õppejõudu ja teha märkmeid.
• Püsivus: aeg, mille vältel tähelepanu on keskendunud ühele objektile.
• Ümberlülitatavus: tähelepanu tahteline üleviimine ühelt objektilt teisele Näiteks kui õppejõu jutt ei paku huvi, hakkad raamatut lugema.
• Konsentratsioon: keskendumine selliselt, et taustaärritajad on teadvusest välja tõrjutud ja tähelepanu fookuses olevad ärritajaid teadvuses domineerivad. Näiteks haarab õppejõu huvitav kõne niivõrd, et ei märka kui kaaslane sinult pastakat laenata soovib

Keskendumise parandamiseks saabki mõjutada erinevaid mälu komponente – kas treenida mahtu, püsivust, ümberlülitatavust, konsentratsiooni jne. Õppimise planeerimise ja korraldamise seisukohast on kindlasti vaja arvestada näiteks sellega, et keskmiselt suudad keskenduda ühele tegevusele kuni 20 minutit. Vaadeldes tähelepanu jaotumist 45-minutilise õppetunni piires, siis kõrgtaseme saavutab see tunni esimese kolmandiku lõpuks (ca 15 min), seejärel langeb järsult ja hakkab taas tõusma tunni viimase neljandiku alguses (ca 35 min).

Mida siit siis õppimise kohta õppida? Kõige keerulisemat  ja uut materjali tuleks käsitleda siis, kui keskendumisvõime on oma haripunktis. Ajal, kui õppimisevõime on madalal, saab seda kompenseerida aktiivsemat osalust eeldavate õppimistegevuste organiseerimisega.

Mõtle, kuidas saaksid seda teadmist oma õppimise korraldamisel ära kasutada! Hea, kui saate oma mõtteid paarilisega või grupis jagada.

Õppetööle keskendumisele aitavad kaasa õpikeskkonna parandamine ja õpiharjumuste kujundamine, millest oli lähemalt juttu eelmises teemas (vt Kuidas häälestuda õppetööle?), samuti selge õpieesmärgi seadmine (vt Kuidas õpioskuste tõhustamist kavandada?) ja tähelepanu treenimine.

Praktilisi soovitusi oma keskendumisvõime suurendamiseks leiad raamatutest

Kidron, A. Keskendumiskunst. Valgus, 1994

Kidron, A. Kuidas ärksalt õppida? Mondo, 2008

Grüning, C. Kiirlugemine. Eduka õppimise ja töötamise käsiraamat. Tea, 2011

Mõtlemine

Mõtlemine kuulub igasuguse vaimse tegevuse juurde, mis aitab probleeme lahendada, otsuseid langetada, milleski arusaamisele jõuda jne Mõteldes inimene tunnetab sihipäraselt asjade ja nähtuste omadusi ja seoseid, loob uusi mõisteid ja arusaamu ning püüab näha ette sündmuste arengut. Mõtlemine on osa õppimisprotsessist. Inimesed kasutavad järgmisi mõtlemise võtteid:

•  analüüs — eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine  (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa);
• süntees — üksikute osade mõtteline ühendamine uueks tervikuks (näiteks inimese iseloomu üle otsustamine, tehes järeldusi temaga kohtumisel tehtud üksikutest tähelepanekutest);
• võrdlemine — esemete ja nähtuste kõrvutamisel nende sarnasuste ja erinevuste esiletoomine;
• üldistamine — esemete ja nähtuste ühendamine nende üldiste ja oluliste tunnuste alusel (näiteks teades, et vask, raud, elavhõbe, alumiinium ja kuld juhivad elektrit otsustatakse, et kõik metallid juhivad elektrit);
• abstraheerimine — esemest või nähtusest eraldatakse mingi oluline tunnus ja hakatakse seda iseseisvalt kasutama (näiteks paljud inimesed on ilusad ning ilu mõistet hakatakse kasutama iseseisvalt, ilma konkreetsete inimestega sidumata).

Mõtlemise teeb võimalikuks aju füsioloogia. Aju on jaotatud kaheks omavahel ühendatud poolkeraks. Inimesed erinevad selle poolest, kumb ajupoolkera mõtlemisel domineerib. Lähtuvalt sellest, kumb see on, eelistad õppimisel teatud tegevusi ja ülesandeid:

 Edukaks õppimiseks on oluline, et kasutaksid mõtlemisel aktiivselt mõlemat ajupoolkerad. Et see oleks võimalik, on vaja materjali lisaks loogilisele ja struktureeritud esitamisele (töötab vasak poolkera) ka erinevate näidetega illustreerida (töötab parem poolkera). Näiteks on soovitav analüütilise tekstiga töötamisel mõelda juurde näiteid tegelikust elust, mis loetut illustreeriksid ja paremini meelde jätta aitaksid.

Meeldejätmine

Pikka aega on peetud meeldejätmist õppimise olulisemaks osaks ning halbades õpitulemustes on süüdistatud oma halba mälu. Kõrgkoolis on olulisem asjade meeldejätmisest nende tähenduse mõistmine, rakendamine ja edasi arendamine. Siiski on ka tänapäeval mitmeid asju, mida tuleb meelde jätta ja meeldejätmine on mälu ülesanne.

Kuidas meelde jätta?

Uuringud näitavad, et 70% täna õpitud materjalist unustatakse 24 tunni jooksul, kui selle meeldejätmiseks ei tehta midagi. Unustamine algab kohe koos meeldejäämisega. Esimestel minutitel ja tundidel on unustamine eriti kiire. Hiljem unustamine aeglustub. Unustamise vastu aitab hästi kordamine. Kordamine tõstab teadmised uuesti 100%-ni, kuid edasine unustamine on juba aeglasem ja nii jääbki lõpuks rohkem meelde (vt järgnevat joonist).

Seega on meeldejätmise esimeseks reegliks kordamine ja harjutamine. Siin tasub arvesse võtta oma juhtivat tunnetuskanalit (vt VAK-meetodi kohta), et kujundada endale sobiva meeldejätmise stiil, näiteks auditiivse õpistiiliga inimene kordab õpitavat valjusti lugedes, visuaalse õpistiiliga inimene võib proovida peale märkmete silmitsemist need käega katta ja kontrollida kui selgelt “pilt” meeles on.

Veel soovitusi meeldejätmiseks:

• Meeldejätmise võtmetegevus on ka visualiseerimine. Üks võte kirjaliku materjali meenutamise parandamiseks seisneb materjali sisu ja struktuuri organiseerimises mälus. Vaata üle  sisukord, peatükkide põhiprobleemid, pealkirjad. Materjali struktuurist pildi loomine ajus aitab seda hiljem hõlpsamini meenutafa. Me suudame mitu korda paremini meelde jätta pilte kui sõnu! Ega asjata öelda, et üks pilt on väärt tuhat sõna!
• Õpi natuke kauem kui esialgseks meeldejätmiseks vaja. Õppimispsühholoogias tuntakse seda võtet üleõppimise nime all. Põhimõte on järgmine: kui midagi on vaja pähe õppida, tuleks pärast seda, kui materjali on suudetud esimest korda peast esitada, seda veel harjutada umbes pool sellest ajast, kui kulus esmakordse meeldejätmiseni. Pikem kordamisaeg ei anna paremat tulemust. Nii paraneb õpitud materjali meelespidamise aeg kuni kümnekordselt. See seletab, miks mõned lapsepõlves õpitud luuletused või laulud on meeles siiani.
• Ära korda liiga palju. Kordamine pole alati tarkuse ema. Materjali mehhaaniline kordamine on ainult siis tulemusrikas, kui õpitavas materjalis on iga kordamiskorra juures midagi uut või tuleb teha seda kuidagi paremini. Kordamine ilma täiustamispüüdeta pole efektiivne. Samade muljete kordumine tekitab õppimisel pidurduse, mida inimene tajub tüdimusena. Kordamisel võib tulemus isegi halveneda. Näiteks kirjutades üht ja sama lauset sada korda, pole sajas kord enam kindlasti parem kui esimene.
• Jaota kordamine pikemale ajaperioodile ja tee vaheaegu. Katsetega on kindlaks tehtud, et kui kogu materjali üritada meelde jätta korraga, siis on tulemus nõrgem kui vaheaegu tehes. See ei kehti ainult mahuka materjali korral, vaid näiteks ka võõrkeele sõnade päheõppimisel. Kui kolm korda järjest loetakse ette viisteist sõna või tehakse kolme lugemiskorra järel paus, mille ajal räägitakse teile paar minutit anekdooti, siis kontrollimisel selgub, et teisel juhul on tulemus (ehk meelde jäetud sõnade arv) poole suurem. Vaheajad ei tohi aga liiga pikaks muutuda, siis mõju väheneb. Milline on optimaalne aeg, tuleks ise katse-eksituse meetodil kindlaks teha.
• Piisavalt tuleks jätta aega õpitu juurdumiseks. Inimene mäletab teisel-kolmandal päeval pärast õppimist materjali paremini kui vahetult pärast seda. Sellepärast pole väga ratsionaalne viimasel minutil õppimine. Tavaliselt ei jää vahetult eksamiks õppides materjali kinnistamisele ka hiljem aega, kuna kohe tuleb hakata tegelema mingi uue asjaga (nt järgmise eksamiga).
• Loe ja vasta vaheldumisi või ürita kedagi teist õpetada. Loe materjale üks kord ja seejärel ürita õpitut ümber jutustada. Reprodutseerides leiad oma nõrgad kohad ning saad vahetu tagasiside. Püüa loetud materjali kohta iseendale küsimusi esitada ja seejärel neile vastata. Küsimusi esitades luuakse erinevate faktide vahel seoseid ja soodustatakse materjali sügavamat töötlemist, mis edaspidi peaks meenutamist abistama. Väga hea on ka materjali seletamine kellelegi teisele, siis ei jää oskamine kindlasti vaid taastundmise tasemele.
• Pööra rohkem tähelepanu materjali keskmisele osale. Mahukat materjali lugema asudes või loengus olles on tähelepanu kõige parem alguses, kui ei olda veel väsinud. Ka viimases järjekorras loetud või kuuldud asjad jäävad paremini meelde, kuna nendega lihtsalt tegeleti kõige hiljem. Vahepealse materjaliga on tähelepanu kontsentreerimise mõttes kõige halvem olukord, seega tuleks üritada põhjalikumalt just sellele keskenduda. See eeldab oma tähelepanu teadlikku jälgimist ja suunamist. Mahuka materjali puhul tekita ise algusi ja lõppe juurde – jaota materjal osadeks ja/või tee iga poole tunni tagant õppimises väike paus..
• Loe ja tutvu mahukama materjaliga, kui õppimiseks tegelikult vaja. Kui eesmärgiks on omandada õpiku materjal, pole mõtet lugeda õpikut kümme korda, vaid lugeda midagi õpikule lisaks. See ei pruugi võtta kauem aega, kui õpiku või konspekti mitmekordne lugemine, millest tekib tüdimus. Lisamaterjali lugemine annab lisateadmisi, mis aitavad seda valdkonda terviklikumalt näha ja mõista.
• Paaril päeval pärast vastamist või eksamit ürita endale jutustades õpitud teemat veelkord korrata. Unustamine on kõige kiirem esimesel ja teisel päeval pärast õppimist. Kuna aga siis on olemas veel võime materjali peast reprodutseerida (mis on kordamisel oluliselt tõhusam, kui uuesti lugemine), siis tuleb unustamise vastu võidelda just sel ajal. Hiljem unustamine väheneb. Seega, mida kauem on materjal juba meeles püsinud, seda tõenäolisem, et see püsib ka edaspidi.
• Üks lihtsamaid mäluparandamise tehnikaid on informatsiooni osadeks jaotamine ehk tükeldamine, Näiteks numbreid 5 2 3 6 5 1 2 3 1 3 0 2 8 2 4 6 0 6 0 2 0 0 2 on lihtsam meelde jätta grupeeritult: 52 365 12  31  30  28  24  60  60  2002

• Meeldejätmist soodustab seoste loomine. Kui loed teksti, siis samal ajal analüüsi, milliseid eelnevaid teadmisi, kogemusi, emotsioone loetu puudutab. Seda võib harjutada vabalt järjest teksti lugedes. Kirjuta seosed  teksti valgele äärele või kleebi märkmepaberitele kirjutatud märksõnad teksti kõrvale. Võib teha ka niipidi, et jooni oluline info kõigepealt alla ja siis hakka otsima seoseid eelnevate teadmiste ja kogemustega.

Kui soovid leida täiendavaid tehnikaid ja soovitusi meeldejätmise oskuse tõhustamiseks, siis tudengi käsiraamatus “Õppimine kõrgkoolis” on mälutehnikatele pühendatud peatükk 63.

Lisaks vaata huvi ja vajaduse korral järgmisi allikaid:

• Arden, J.B Mälutreening võhikutele. Ersen, 2009
• Burnett, G. Õpime õppima. Studium, 2005
• Bragdon, A.D., Fellows, L. Harjutusi kogu ajule. Tammerraamat, 2010
• Christiani, A,  Scheelen, F.M. Arenda võimeid. Ilo, 2004
• Grüning, C. Kiirlugemine. Eduka õppimise ja töötamise käsiraamat. Tea, 2011

Millised on õppimisviisid ja kuidas nendest kõige rohkem kasu saada?

Kõrgkoolis õppides puutud kokku erinevate õppimisviiside ja –vormidega. On ainekursusi, kus valdav rõhk on iseseisval tööl ja pead ise oma õppimist planeerima ja organiseerima ning on neid, kus tuleb teha palju koostööd kaasõppuritega. On ainekursusi, kus suurem osa tööst toimub e-õppekeskkonnas. Erinevate õppimisviiside puhul tasub arvestada nende eripäraga. 

Kuidas iseseisvalt õppida?

Iseseisev õppimine eeldab head oskust oma õppimist planeerida ja organiseerida.

• Pea silmas püstitatud õpieesmärke.Lähtuvalt õpieesmärgist saad hinnata tegevuste tähtsust ja kiireloomulisust ning paigutada need vastavalt sellele oma ajakavva. (vt Kuidas oma õpioskuste tõhustamist kavandada?)
• Arvesta aega ka puhkamiseks lõõgastumiseks. Pärast uue ja raske asja õppimist tuleb kindlasti puhata. On kindlaks tehtud, et tahtliku õppimise lõppedes teadvus ei lakka õpitud materjaliga tegelemast. Toimub teadmiste juurdumine, korrastamine. Seega pärast õppimist võiks magada või niisama puhata, sest mida erinevam on õppimisele järgnev tegevus, seda paremad on õppimise tulemused.
• Õhtuid on otstarbekam kasutada meeldejätmist nõudvate õppeülesannete tegemiseks ja hommikuid arusaamist nõudvate õppeülesannete õppimiseks. Uni soodustab meeldejätmist. Kuna arusaamist nõudvad ülesanded meeldejätmist ei vaja, võib neid ka hommikul õppida. Unustamist ei tingi mitte niivõrd aeg, kui elamused, mis seda aega täidavad.
• Lihtne reegel, mida aja planeerimisel meeles pidada, on järgmine: paralleelselt uue materjali õppimisega tuleks korrata ka varem õpitut. Kui materjali pidevalt uuesti läbi vaadata, saab sellest palju paremini aru.
• Mitut ainet õppides on soovitatav paigutada sarnased valdkonnad üksteisest kaugemale. Sarnaste valdkondade õppimine järjest takistab teadmiste korrastumist. Õpi vaheldumisi nt keeli ja õigusaineid, kombineeri teooriat praktikaga.
• Iseseisvale õppimisele aitab häälestuda oma õpikeskkonna ettevalmistamine õppima hakkamiseks. Enne raamatutesse süvenemist või kirjutama hakkamist tuleb vajalikud materjalid välja otsida ning ebaolulised ära panna  (vt Kuidas häälestuda õppetööle? ja Keskendumine)

Kuidas teistega koos õppida?

Koosõppimine toimub suures osas suheldes, nii et siinkohal tulevad sulle kasuks selle ainekursuse suhtlemisoskuste osas teadvustatud ja omandatud oskused (vt suhtlemisoskuste osa). Õppejõud kasutavad üha enam õppetöö läbiviimisel erinevaid rühmatöid ja nendega kaasneb õppeaine sisu omandamise kõrval hulk teisi väärtuslikke oskusi. Rühmatöö suurendab õppijate aktiivsust õppimisel, aitab õppijal avatumalt mõelda, aitab rahuldada õppijate suhtlemis-, kuuluvus-, eneseväljendus- ning tunnustusvajadust, aitab arendada õppijate sotsiaalset ja emotsionaalset võimekust. Suheldes kujuneb positiivne õpiõhkkond, mis soodustab õppimist läbi positiivsuse, üksteise toetamise, töörõõmu. Rühmatöö õpetab õppimist. Rühmaaruteludes osaledes nähakse, milliseid õpitehnikaid ning -võtteid teised kasutavad. See laiendab õppija õpitehnikaid.

Üliõpilaste suhtumine rühmatöösse on kahetine. Enamasti üliõpilased naudivad aruteludest tekkivat sünergiat, kuid on ka üliõpilasi, kes tajuvad rühmas arutlemist pigem ajaraiskamisena. Negatiivselt häälestatud üliõpilaste arvamus rühmatööst võib olla õigustatud, kui see tuleneb nende õpistiilist, kuid sageli on negatiivse suhtumise taga kogemused ebaefektiivsetest rühmatöödest, kus pole arvestatud rühmatöö põhimõtetega. 

Tutvu hea rühmatöö põhimõtetega ja analüüsi üht enda hiljutist kogemust! Hea, kui see kogemus on koos praeguse õpigrupiga, nii saate oma hinnanguid võrrelda ja põhjendada.

TÖÖLEHT: Rühmatöö põhimõtted

Järgnevalt on esitatud 7 rühmatöö põhimõtet. Palun hinda nende järgimist enda ja kõigi ülejäänud Sinu rühma liikmete poolt järgmise 5-pallise skaala alusel:

5 – järgib olulisel määral;

4 – järgib üsna sageli;

3 – raske öelda;

2 – järgib vähesel määral;

1 – ei järgi antud printsiipi.

Mõned soovitused, et rühmatöös õppimine oleks tulemuslik ning efektiivne:

• Teadvusta, mis on rühmatöö eesmärk ehk miks on õppejõud andnud just sellise ülesande. Ilma eesmärgita muutub rühma arutelu pinnapealseks jutuvadaks, mille käigus ei õpita. Vajadusel täpsusta eesmärk õppejõu käest üle. Selge ja kõigile mõistetav eesmärk on õnnestunud rühmatöö eelduseks.
• Jälgi, et ülesanded oleksid rühmaliikmete vahel jagatud. Rühmatöö on tulemuslikum, kui rühma liikmete hulgast on määratletud see, kes juhib arutelu, kes teeb tulemustest kokkuvõtte, kes esitab ettekande jne. Rühmatöö tulemus on väiksem, kui kogu töö teeb ära üks initsiatiivikas õppija.
• Arvesta, et igaüks saaks oma arvamust avaldada. Rühmatöö tulemus sõltub iga osaleja enda aktiivsusest, tema ideedest, kogemustest, teadmistest. On oluline, et igaüks saaks oma mõtteid avaldada ning põhjendada, muutumata selle juures oma arvamust pealesuruvaks. Küsi julgelt tagasihoidlikumate rühmaliikmete arvamust ning avalda alati oma arvamust.
• Püüa teemast mitte kõrvale kalduda. Rühmaarutelude puhul on suurimaks ohuks hakata vestlema õpiülesandega otseselt mitte seotud teemadel.
• Hoolitse, et töö tulemus saaks kirjalikult fikseeritud. Kui rühmatöö tulemus jääb kirja panemata, siis polekski ühisel arutelul enamat tulemust, kui osalejate meeldivad mälestused. Kui õppejõud ei nõua kirjalikku kokkuvõtet, siis on mõistlik enda tarbeks olulisematest märksõnadest kokkuvõte teha.
• Arvesta grupi arengu erinevaid faase. On loomulik, et teatud grupi arengu järgus on suhted konfliktsemad ning teatud järgus keskendutakse enam heade suhete hoidmisele. 
• Mõista, et ebameeldivad mälestused rühmatöödest ei tähenda veel, et Sulle ei sobi teistega koos õppimine. Ebaõnnestunud rühmatöö põhjused ei ole mitte meetodis kui sellises, vaid näiteks rühmatöö vales korralduses. Rühmatöö korraldamisel on õppejõu levinumateks vigadeks väheatraktiivne ülesanne, protseduurireeglite kooskõlastamata jätmine, liiga vähene aeg, ebasobiv ruum, tagasiside puudumine töö käigu kohta.

Teistega koos õppimise tõhustamiseks leiad nõuandeid suhtlemisoskuste osas (vt Kuidas ennast kehtestada? ja Mis on grupiprotsessid?)

Kuidas õppida e-õppes?

Klassikalise auditooriumis toimuva õppe kõrval on kõrgkoolides järjest levinud e-õpe. Samas on veebipõhine õpe paljude õppijate jaoks veel uudne kogemus. Loodetavasti mitte kauaks, sest üha rohkem kasutatakse veebipõhiseid kursusi. E-õpe on elektroonse meediumi vahendusel toimuv õpe, mis võib toimuda kas interneti, CD-ROMi, DVD, televisiooni või raadio vahendusel. Viimasel ajal on üha levinum veebipõhine õpe, kus õppeprotsess on täielikult või osaliselt üles ehitatud veebipõhises õpikeskkonnas. Veebipõhises õpikeskkonnas on loodud võimalused õppematerjalide esitamiseks, suhtlemiseks, õppijate hindamiseks ja kursuse haldamiseks. Selleks, et virtuaalses klassiruumis edukalt toime tulla ning efektiivselt õppida, vajavad õppijad teatud liiki uusi teadmisi ja oskusi

Üliõpilaste üheks põhiliseks akadeemiliseks tegevuseks ülikoolis õppides on lugemine. Üha rohkem on õppijad sunnitud lugema veebis olevaid konspekte, õppematerjale, artikleid, juhendeid või uurimustöö tulemusi. Veebimaterjalide ekraanilt lugemisel tuleb arvestada mitmete iseärasustega:

• ekraanilt lugemine on kuni 25 % aeglasem kui paberilt lugemine
• kerimine lehekülgede keeramise asemel
• ekraanilt lugemisega kaasneb silmade väsimine
• veebis on info üleküllus, mis toob kaasa ekstensiivne ja selektiivne lugemise
• lehitsemise mentaliteet, mis tähendab, et enamus  kasutajatest laseb silmadel lihtsalt veebilehel olevast tekstist üle libiseda ega vaevu lugema pikemaid tekstiosi.
• kasutatakse hüperteksti (erinevatele dokumentidele viitamine tekstist), mis tekitab tunnetuslikku ülekoormust.
• arvutiekraanil nähtav pilt ei ole nii selge ja ühtlane nagu raamatus. Selleks et ekraanilt näha sama selget kirja kui raamatus, peame silmi rohkem pingutama.

Mida peaks tegema, et silmad ekraanilt lugedes nii kiiresti ei väsiks?

• Vaata üle ekraani seadistused. Mõnikord võib ekraani heleduse või kontrasti muutmisega teksti palju kergemini loetavaks teha.
• Kui kasutad arvutiga töötamise ajal paberil lisamaterjale, siis paiguta need spetsiaalsele hoidjale, mis asub silmadest samal kaugusel kui arvutiekraan.
• Planeeri arvutiekraanilt lugemist võimaluse korral väikeste ajavahemikena ning tee pidevalt lugemises vaheaegu, et silmad saaksid puhata.
• Tee silmade puhkamiseks harjutusi vaadates objekte erinevates kaugustes  (näiteks laual, laua ees, seinal, akna taga tänaval, naabermajas, silmapiiril)
• Kontrolli regulaarselt oma silmi silmaarsti juures. Arst võib soovitada arvutiga töötamiseks spetsiaalseid prille.
• Ära loe arvutiekraanilt pimedas ruumis.
• Tea, et veebilehitsejaid saab seadistada nii, et ta näitaks veebilehti Sinu poolt eelistatud värvides või ilma graafikata. Nii saab liigselt kujundatud lehti kergemini loetavaks teha ning abi saavad ka värvipimedad või need, kellele ei sobi lugemiseks teatud värvikombinatsioonid.

Allikas: Pilt, L. Kursuse “Õppimine e-kursusel” materjalid, 2005 

 Soovitused e-õppes osalemiseks

• Enne kursusele registreerumist tutvu kursuse sisu, eesmärkide, ülesannete, ajakava, kohustuslike nõuete jm õppekavas sisalduvaga ning otsusta, kas suudad antud kursusel edukalt iseseisvalt õppida.
• Tee kindlaks, millist tehnoloogiat vajad veebipõhisel kursusel osalemiseks. Kas Sul on võimalik kasutada vastava tehnoloogiaga arvutit oma töökohas, raamatukogus, arvutiklassis või kodus? Kas Sul on võimalik seal segamatult töötada?
• Suhtu kursusesse tõsiselt. Veebipõhine õpikeskkond annab Sulle küll teatava vabaduse ja paindlikkuse, kuid nõuab enesedistsipliini, motivatsiooni olemasolu, kohustuste õigeaegset täitmist ning oskust planeerida aega. Veebipõhine keskkond on mugav, aga mitte kergeim viis teadmiste omandamiseks.
• Enne õppeprotsessi algust tutvu põhjalikult õpikeskkonnaga. Milliseid vahendeid kasutatakse? Kuidas keskkonnas navigeerida? Kuidas kontakteeruda õppejõu ja kaasõppijatega?
• Külasta kursust regulaarselt 4-5 korda nädalas. See võimaldab Sul olla kursis tähtaegade, arutelude ning kursuse kohta käiva informatsiooniga.
• Ole valmis kirjalikult suhtlema. Virtuaalses klassiruumis käib peaaegu kogu suhtlemine kirjalikult. Seega on oluline, et oskaksid end kirjalikult väljendada. Ühtse õpperühma kujunemisele aitab kaasa nn seltskondlik vestlus jututoas või spetsiaalselt selle jaoks ette nähtud foorumis.
• Võta aktiivselt osa foorumi aruteludest. Tähtis on see, et Sa mitte ainult ei loeks teiste sõnumeid, vaid postitaksid ka oma arvamusi, ideid, kommentaare ja kogemusi antud teemal. Õppejõud ei ole kursusel ainus infoallikas - kursusel osalejad võivad õppida ka üksteiselt.
• Ole oma kaasõppurite suhtes viisakas ja lugupidav (Internet on avalik koht!). Positiivne õhkkond virtuaalses klassiruumis aitab kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele.
• Kui Sul tekib tehnilisi probleeme või küsimusi kursuse sisu kohta, kontakteeru julgelt kursuse läbiviija või kaasõppuritega. Kui Sa oma probleemidest ei räägi, ei saa keegi teada, et midagi on valesti. Kannatajaks oled aga Sina. Kui mõni kaasõppur küsib foorumis küsimuse, millele Sa ise vastata oskad, ära jääge ootama, kuni õppejõud või tuutor küsimusele vastab, vaid tee seda ise. Kaaslaste toetus aitab motivatsiooni säilitada.
• Hoia end kursis kursuse ajakavaga ning järgi seda. Märgi kalendrisse tähtajad, millal pead täitma ülesanded, esitama essee, projekti või rühmatöö, sooritama testi või võtma ühendust kursuse läbiviijaga. Arvesta sellega, et kursuse alguses on alati rohkem aega kui kursuse lõpus. Kui oled juba kord maha jäänud, on raske taas järjele saada ning võib tekkida käegalöömise meeleolu.
• Loe kursusel olevaid materjale eesmärgipäraselt, valmistudes lahendama teatud ülesandeid, sooritama teste või koostama rühmatööd.
• Ole valmis koostööks kaasõppuritega rühmatööde ning projektide tegemisel. Ära lükka kõiki kohustusi rühmakaaslaste õlgadele.
• Püüa omandatud teadmisi kohe rakendada oma igapäevatöös ning jaga saadud kogemusi kaasõppuritega.
• Anna kursuse korraldajatele tagasisidet kursuse sisu, struktuuri, ülesannete, ajakava ning õppejõu/tuutorite tegevuse üle, et neil oleks võimalik Sinu kommentaaride põhjal kursust edaspidi paremaks muuta.

Soovitusi õppimiseks erinevates õppevormides (loengud, seminarid, praktikumid jne)

   Uuri tudengi käsiraamatust „Õppimine kõrgkoolis“, kuidas erinevateks õppevormideks valmis olla
                    ja neist võimalikult palju kasu saada:

• Kuidas loengutest maksimaalset kasu saada? – raamatus peatükid 16 ja 18
• Kuidas õppida labori- või välitöödest? – peatükk 21
• Seminarid – kuidas nendeks valmistuda ja nendes osaleda? – peatükk 22
• Raamatukogu – kuidas sellest kõige rohkem kasu saada? – peatükk 24
• Kuidas arvuteid ja tarkvara õpinguteks kasutada? – peatükk 28
• ...