Eelmine
Edasi

5. Polümeerid

5.1. Polümeeride koostise analüüsimisviisid

Määramaks kindlaks, mis polümeeriga täpselt on tegu ja mida ta sisaldab, kasutatakse keemiatööstuses järgnevaid meetodeid:

• Põletamine (burning) – igal polümeeril on oma põlemisviis nii algus- ja lõppfaasis kui ka põlemise kestel;
• Termogravimeetriline analüüs (thermogravimetric analysis) – uuritakse massi ja temperatuuri omavahelist seost – erinevatel materjalidel tekib massikadu erinevate temperatuuride juures; põhiline test, millega määratakse polümeeride söemusta sisaldust;
• Energeetiline skanneerimine (differential scanning calorimetry) – kuidas temperatuuri tõstes materjali kristalliline koostis käitub, kuidas ja mis temperatuuril toimub materjalis soojusvahetus; mingil temperatuuri hakkavad polümeeri koostises olevad kristallid järk-järgult sulama, kuniks saabub täielik materjali sulamine;
• Oksüdatsiooninduktsiooni aeg (oxidative induction time) – määratakse polümeeri antioksüdantide sisaldus ning sellega seoses materjali vastupidavus ajale;
• Termomehaaniline analüüs (thermomechanical analysis) – mõõdetakse katsekeha mõõtmete suurenemist temperatuuri tõstmisel;
• Dünaamiline mehaaniline analüüs (dynamic mechanical analüsis) – mõõdetakse polümeeri käitumist dünaamilise koormuse käigus muutuvas temperatuuris. Võimalik kasutada näiteks roomeomaduste uurimiseks;
• Infrapuna spektroskoop (infrared spectroscopy) – polümeeri kiiritatakse infrapunavalgusega, teatud polümeeril on teatud infrapunaväli, mida ta neelab. Vigase struktuuriga polümeer peegeldab mingid sagedused tagasi ning saadakse toote kvaliteet;
• Kromatograafia (chromatography) – polümeer muudetakse gaasiliseks ning eraldatakse erineva koostisega komponentideks, mis kas lahustuvad, absorbeeruvad või reageerivad indikaatorina kasutatud ainega. Alternatiiv on vedeldamine;
• Molekulaarmassi määramine (molecular weight determination);
• Loomuomase viskoossuse määramine (intrinsic viscosity determination) – alternatiivne viis molekulaarmassi määramiseks.
Eelmine
Edasi