1. Sissejuhatus

Seoses loodusressursside pideva vähenemisega vähenevad ka võimalused ehitada kauakestvaid insenerrajatisi headest pinnastest. Üha suuremas ulatuses tuleb kasutusele võtta halvemate füüsikalis-mehaaniliste omadustega pinnaseid. Maa kui ressursi pidev väärtustumine ja kallinemine sunnib nii auto- kui ka raudteede ehitajaid ning ka paljude muude insenerrajatiste (lennuväljade maandumisrajad, tammid, puutornide alused jms.) püstitajaid minema üha nõrgematele aluspinnastele. Selleks aga, et neile pinnastele ja ka neist pinnastest ehitada kauakestvaid ja püsivaid rajatisi, tuleb neid pinnaseid parandada, panna nad nii tööle, et nad nn ületaksid endid. Üheks selles teeks on võtta kasutusele geosünteedid: tugevduskangad, geovõrgud, komposiitmaterjalid ja nende baasil luua uues konstruktiivsed lahendid.

Sarnane lugu on ka keskkonnakaitses ja –ehituses. Nõlvade ehitamisel on vaja tagada erosiooni- ja varisemiskindlus; prügilate ehitusel tagada, et reovesi ei pääseks aluspinnasesse ja seekaudu põhjavette; hoonete ehitamisel ei tohi pinnas hakata alt vajuma põhjustades nii suuri kahjusid; näiteid võib tuua kümneid.

Halbade pinnaste asendamine parematega on tihti väga kulukas, näiteks kui suurte mahtude korral on vaja tuua need kohale väga kaugelt. Prügilate ehitusel on muidu vaja mõnikord rajada alusesse lausa meetritepaksuseid savikihte peatamaks reovee liikumise. Külmakergetest tekkinud praod asfaldisse nõuavad iga-aastaselt miljoneid kroone remondiraha. Kõike seda oleks võimalik vältida kasutades vastavalt õigetele meetoditele erinevaid geosünteete. Lisaks juba eespool loetletutele veel asfaldivõrke, geomembraane, savikangaid, erosiooni- ja haljastusmaterjale.