1. Sissejuhatus

Geosünteetilised savivahekihid on õhukesed hüdraulilised barjäärid, mis sisaldavad umbes 5kg/m2 betoniiti paigaldatuna kahe geotekstiili vahele või on ühendatud geomembraani külge. Põhja – Ameerikas kasutatakse savikihina peamiselt naatriumbetoniiti, mujal maailmas ka kaltsiumbetoniiti. Naatriumbetoniidil on madalam veeimavus. Geosünteetilised savivahekihid on valmistatud jooksva materjalina ning pakendatakse rullidena. Paigaldamine toimub rulle lahtirullides ülekattega. Materjali paanid ühenduvad ise niiskuse toimel.


Järgnev lõik pärineb Maanteeameti geosünteetide kasutamise juhisest:

„Geosünteetilised savivahekihid on õhukesed geokomposiitmaterjalid, mis sisaldavad looduslikku naatriumbetoniitsavi pulbrit ja ühte või enamat kihti geosünteeti. Nende tootmisel kasutatakse nõeltöödeldud mittekootud ja kootud geotekstiile, mis on ühtlasi ka toodetava materjali kandvaks osaks. Kangakihid, millede vahele paigaldatakse betoniitpulber, seotakse omavahel kas õmblustega või nõeltöötlemise teel. Geoteksiili ülesandeks toodetavas materjalis on fikseerida saviosakesed omavahel ja tugevdada nõrka savikihti.

Naatriumbetoniitsavi on looduslik materjal, mida saadakse spetsiaalsetest kaevandustest. Veega kokkupuutumisel seovad saviosakesed endaga vee molekule, mille toimel nad paisuvad kuni kümme korda ning kleepuvad omavahel kokku, moodustades praktiliselt vett mitte läbi laskva kihi.

Geosünteetilisi savivahekihte kasutatakse vedelike ja gaaside liikumise takistamiseks, leides laialdast kasutust keskkonnaobjektide ehitamisel, kus on oluline vältida vedelike ja gaaside imbumist ümbritsevasse keskkonda. Näiteks prügilate ehitusel on võimalik sobiva betoniitkanga kasutamisega asendada paks tihendatud sinisavi kiht.“ [1]