Ehituskorraldus käsitleb tööde omavahelisi seoseid ja järjestusi.
Ehituskorraldus käsitleb eelkõige seda, mida peab teadma ja tegema insener/ehitusjuht.
Ehituskorraldus käsitleb eelkõige seda, mida peab teadma ja tegema insener/ehitusjuht.
3. Ehituse tellija roll ehituse loomisel
Tellijal on keskne koht ehituse korraldamisel. Tavaliselt on tellija kapitalomanik, kes on otsustanud investeerida oma kapitali ehitusse.
Töövõtu korralduse seisukohalt on otstarbekas liigitada tellijad järgmiselt:
Kinnisvara- ja arendusfirmad soovivad arendusprojektist saada otsest rahalist tulu.
Antud juhul ei erine ehitis kui produkt muust müügiks toodetud produktist.
Lõpptarbija võib olla algusest peale teada, aga võib olla ka tundmatu.
Mõned püüvad ehitise ruttu maha müüa (isegi enne valmimist), teised soovivad seda kasutada renditulu saamiseks.
Tellija – 2 (investorid)
Investorid sarnanevad kinnisvara- ja arendusfirmadega, kuid investorid peavad tulu saamise allikana eelkõige silmas ehitise kasutamist, olgu see siis tehas või elamu.
Kuna pikem periood on seotud suurema riskiga, siis eeldab see kapitali kõrgemat rentaablust.
Tellija – 3 (ehitise hõivajad)
Ehitise hõivaja laseb ehitada, esitades erinõudeid.
Võrreldes kinnisvarafirmadega ja investoritega puudub hõivajal risk kasutaja (omaniku) leidmiseks.
Tootmisehitiste puhul on eriti oluline ehituskestus, millest oleneb kasum ja juba sõlmitud hanke- ja tarnelepingute täitmine.
Tellija – 4 (riigi- ja munitsipaalasutused)
Riigi- ja munitsipaalasutused ehituse tellijatena võivad kuuluda nii arendusfirmade kui ka hõivajate klassi.
Tellijana tuleb neil arvestada avalikkuse kontrolliga.
Omaniku (maksumaksja) eraldatus investeerimisotsusest, mille võtavad vastu ametnikud, võib muuta avalikud projektid vähem efektiivseks, võrreldes eraõiguslike projektidega.
Selleks, et vältida ebaefektiivseid otsuseid investeerimisprotsessis, aga ka ametnike võimalust kasutada ehituse töövõtukorraldust isikliku kasusaamise huvides, on vajalikud piirangud ja ettekirjutused riigihangete korralduses (eeskirjadena).
Töövõtu korralduse seisukohalt on otstarbekas liigitada tellijad järgmiselt:
- kinnisvara- ja arendusfirmad,
- investorid,
- ehitise hõivajad,
- riigi- ja munitsipaalasutused.
Kinnisvara- ja arendusfirmad soovivad arendusprojektist saada otsest rahalist tulu.
Antud juhul ei erine ehitis kui produkt muust müügiks toodetud produktist.
Lõpptarbija võib olla algusest peale teada, aga võib olla ka tundmatu.
Mõned püüvad ehitise ruttu maha müüa (isegi enne valmimist), teised soovivad seda kasutada renditulu saamiseks.
Tellija – 2 (investorid)
Investorid sarnanevad kinnisvara- ja arendusfirmadega, kuid investorid peavad tulu saamise allikana eelkõige silmas ehitise kasutamist, olgu see siis tehas või elamu.
Kuna pikem periood on seotud suurema riskiga, siis eeldab see kapitali kõrgemat rentaablust.
Tellija – 3 (ehitise hõivajad)
Ehitise hõivaja laseb ehitada, esitades erinõudeid.
Võrreldes kinnisvarafirmadega ja investoritega puudub hõivajal risk kasutaja (omaniku) leidmiseks.
Tootmisehitiste puhul on eriti oluline ehituskestus, millest oleneb kasum ja juba sõlmitud hanke- ja tarnelepingute täitmine.
Tellija – 4 (riigi- ja munitsipaalasutused)
Riigi- ja munitsipaalasutused ehituse tellijatena võivad kuuluda nii arendusfirmade kui ka hõivajate klassi.
Tellijana tuleb neil arvestada avalikkuse kontrolliga.
Omaniku (maksumaksja) eraldatus investeerimisotsusest, mille võtavad vastu ametnikud, võib muuta avalikud projektid vähem efektiivseks, võrreldes eraõiguslike projektidega.
Selleks, et vältida ebaefektiivseid otsuseid investeerimisprotsessis, aga ka ametnike võimalust kasutada ehituse töövõtukorraldust isikliku kasusaamise huvides, on vajalikud piirangud ja ettekirjutused riigihangete korralduses (eeskirjadena).