Õppimine ja õpioskuste arendamine

Milline õppija sa oled?

Millised on sinu õpiharjumused ja -hoiakud?

Suur osa sellest, kuidas inimene eelistab õppida, tuleneb õpiharjumustest ja -hoiakutest. Õpiharjumus on kujunenud pika aja jooksul tavapäraseks tegevusviisiks. Harjumuse jõud on suur. Kui inimesel on kujunenud õpiharjumus, siis selle abil toimub õppimine ilma erilise pingutuse ja suure häälestumise ja korraldamiseta, lihtsalt korratakse kindlakskujunenud viisil õpitegevusi. Harjumused on seotud õpioskustega – me oleme harjunud kasutama teatud õpioskusi. Näiteks harjumus teadusteksti lugemisel märkmeid teha on üks konspekteerimisoskuse tehnika.

Õppimisharjumused võivad olla nii kasulikud kui kahjulikud, olenevalt sellest, kas nad soodustavad või pidurdavad õppimist. Näiteks võib teadusteksti lugemisel olla harjumuseks kujunenud pähklite näksimine, mis ei ole õpioskus, kuid aidates õppijal lugemisele häälestuda toetab teadustekstist arusaamist. Samas võib selline harjumus olla ka õppimist takistav, kui loetu mõistmise asemel keskendutakse näiteks tervete pähklite välja otsimisele.

Mõtle

Millised on sinu õpiharjumused?

Kuidas need on tekkinud?(mõtle oma kooliajale)

Millised harjumused on paremini töötanud, millised halvemini? Näiteks kas eelistad uut materjali omandada tunnis teistega arutledes või üksi kodus õpikut lugedes?

TÖÖLEHT: Millised on sinu õpiharjumused?

Millised on Sinu tööharjumused ning kas oled hommiku- või õhtuinimene, saad testida ajaplaneerimise osas (vt Rutiin ja tööharjumus, test "Oled sa hommiku- või õhtuinimene?)

Lisaks õpiharjumustele mõjutavad igapäevast õppimist ka meie väärtushinnangud ja uskumused õppimise kohta ehk õpihoiakud. John Biggs eristab pindmist ja sügavat õpihoiakut.

Pindmise õpihoiaku puhul on eesmärgiks jätta mulje, et õppimisega on toime tuldud, samas püütakse seda teha võimalikult vähese vaevaga. Pinnapealse õppimise korral ei näe me faktide taga olevaid tähendusi ja seoseid, st näeme küll puid, aga mitte metsa.

Pindmise õpihoiaku võivad kujundada üliõpilase soov lihtsalt läbi saada, mitteakadeemilised prioriteedid, liiga suur töökoormus, nõuete vääritimõistmine, küüniline suhtumine haridusse, kõrge ärevustase. Pindmist õpihoiakut võib soodustada ka õppejõud, kes õpetab fragmentaarselt loetelude abil, hindab üksikfaktide alusel, näitab ise välja küünilist suhtumist õpitavasse, tekitab üliõpilastes ärevust.

Pole ime, et sellise õppimisega ei vasta õpitulemused ootustele ja õppimine ei tekita vaimustust, pigem kaasnevad negatiivsed emotsioonid: igavus, ärevus, küünilisus. Materjal ei muutu omaseks, õpitu omandamine toimub kellegi teise – tavaliselt õppejõu – rahulolu saavutamiseks.

Sügav õpihoiak kasvab välja tunnetatud vajadusest osaleda õppimises põhjalikult ja mõtestatult. Sügavat õpihoiakut iseloomustab soov mõista tervikut ehk näha puude taga ka metsa. Tihti on selle hoiaku taga sügav huvi õpitava aine vastu. Sügava õpihoiakuga on tegemist:

kui seostad teadmised ja kogemused,
kui otsid olemasolevate põhimõtete aluseid, tõestusi järeldustele,
kui kontrollid argumente kriitiliselt;
kui oled õppides aktiivne.

Sügava õpihoiaku kujundavad üliõpilase soov ja huvi tähendusi mõista, piisavad taustateadmised, võime keskenduda ja sisuliselt töötada tervikkontseptsioonidega. Õppejõu tegevuses soodustavad üliõpilase sügavat õpihoiakut õpetamine, mis paneb üliõpilase probleeme lahendama, lähtub eelteadmistest, vastandub üliõpilaste väärarusaamadele, toetab vigade tegemisest õppimist.

Sügav lähenemine toob tavaliselt kaasa ka positiivsed emotsioonid: huvi, olulisuse tunnetuse, põnevustunde.

Näiteks Kati, kes kõrgkooli kõrvalt õhtuti töötas, pidi ühe aine loengutest pidevalt puuduma. Kui ta õhtul pärast tööd õppima hakkas, ei saanud ta keerukamatest teemadest kuidagi aru. Nii ei jäänudki tal mitmel korral muud üle, kui kontrolltööks materjal lihtsalt pähe õppida. Vahel püüdis ta kaasõppijatelt selgitusi küsida ja pärast seda oli palju kergem aru saada, aga seda vaid kuni järgmise keeruka teemani.

Näiteks Marju õpib peaaegu alati sügavalt – tal on eriti suur huvi keeleteaduse ja semiootika vastu. Kui ta midagi inglise keele kohta õpib, võrdleb ta seda alati eesti keelega. Tema jaoks teeb õppimise huvitavaks uute nüansside leidmine.

Üliõpilase õpihoiak muutub lähtuvalt konkreetsest situatsioonist. Nii võid erinevatel ainekursustel olla erineva õpihoiakuga. Näiteks otsid osades õppeainetes iseseisvalt lisamaterjale probleemide mõistmiseks, kuid mõnes üldaines tuubid eksamiks olulisemaid fakte pähe nende tegelikku tähendust mõistmata.

Mõtle, millistel juhtudel on Sul kalduvus õppida pinnapealselt ja mis on selle põhjused?

Kirjelda ka õppimisolukordi, kus oled tundnud suurt huvi aine vastu ja süvenenud õpitusse põhjalikult ja mitmekülgselt? Milliseid õppimisviise oled neis olukordades kasutanud?

TÖÖLEHT: Milline on sinu õpihoiak?