Geomembraanid
| Õpikeskkond: | Tallinna Tehnikakõrgkooli Moodle |
| Kursus: | Geosünteedid koolitusmaterjal külalistele (ERA080) - S. Sillamäe |
| Raamat: | Geomembraanid |
| Printija: | Külaliskasutaja |
| Kuupäev: | pühapäev, 22. detsember 2024, 03.54 AM |
Kirjeldus
Kõik põhiline geomembraanidest - valmistusmaterjalid, nende omadused ja võrdlus. Geomembraanide paigaldamine.
1. Sissejuhatus
|
Geomembraanid on suhteliselt õhukesed termoplastikust lehed, mis on valmistatud tehases ja transporditakse objektile. Geomembraanid on praktiliselt vedelikke mitteläbilaskvad materjalid ning need on efektiivne moodus reostuse vältimiseks ja/või peatamiseks. Pinnasesse paigaldatud geomembraanid moodustavad igasugusele reostusele läbimatu barjääri, mis peab vastu aastasadu. Geomembraane valmistatakse enamasti kõrgtihedusega polüetüleenist (HDPE), polüvinüülkloriidist (PVC), sünteetilisest kummist (EPDM), väga madala tihedusega polüetüleenist (VLDPE), lineaar madaltihedusega polüetüleenist (LLDPE), polüpropüleenist (PP) või klorosulfoonitud polüetüleenist (CSPE). Geomembraanide paksus on 0.5 – 3mm . Vastavalt vajadustele on võimalik valmistada karestatud pinnaga (suurem hõõrdetakistus) ja armeeritud geomembraane. Kõrgtihedusega polüetüleenist (HDPE) valmistatud geomembraanid on keemiliselt väga vastupidavad ja nende kasutamise valdkonnad on järgmised: • prügilad • jäätmehoidlad • lägahoidlad • puhastusseadmed • komposteerimisväljakud • naftaterminaalid • bensiinijaamad Venivad ja elastsed geomembraanid (VLDPE, LLDPE, PP ja EPDM) on väga sobivad kasutamiseks järgmistes kohtades: • basseinid • tiigid • veehoidlad • kanalid • põrandate niiskusisolatsioon • lamekatused • prügilate ja jäätmehoidlate katmine Kui valdav osa geomembraanidest on musta värvi, siis basseinide ja tiikide rajamiseks sobivaid LLDPE ja EPDM geomembraane valmistatakse ka teistes värvitoonides. |
2. Geomembraanide valmistusmaterjalid ja iseloomustus
|
Geomembraanid on valmistatud ühest või mitmest polümeerist koos suure valikuga teistest lisanditest nagu söemust, pigmendid, filler, plastifikaatorid, töötlemist hõlbustavad lisandid, vananemisvastased lisandid, biotsiidid. Valmistusmaterjalidel on erinevad omadused nagu keemiline vastupidavus ja tõmbetugevus. Geomembraanide valmistusmaterjalideks olevad polümeerid võidakse jagada: • semikristallilised termoplastikud, nagu kõrgtihedusega polüetüleen (HDPE), lineaar madaltihedusega polüetüleen (LLDPE), väga madala tihedusega polüetüleen (VLDPE) ja elastne polüpropüleen (fPP); • termoplastikud nagu polüvinüülkloriid (PVC); • termoplastikelastomeerid nagu klorosulfoonitud polüetüleen (CSPE). Enamasti kasutatakse geomembraanides polümeere nagu HDPE, LLDPE, PVC, fPP ja CSPE. Mõningaid geomembraane valmistatakse armeeriva lisandiga milleks on materjali sees olev tekstiil (polümeeride puhul nagu fPP ja CSPE). Sellisel juhul lisatakse nime lõppu „R“ (fPP-R ja CSPE-R). |
2.1. Suure tihedusega polüetüleen (HDPE) geomembraanid
|
HDPEst valmistatud geomembraanid on kõige levinumad, kuna nende „sooritusvõime“ on suurepärane täitmaks prügilate katmisfukntsiooni, samuti sobivad need kõige paremini igasuguste rajatiste alla takistamaks (saastunud) vedelike imbumist pinnasesse – prügilate, lägahoidlate, tanklate, kütusehoidlate, veereservuaaride, kanalite jne all. HDPE geomembraanid valmistatakse kas pressimise või puhutud lehe ekstruuderdamisega. Toode sisaldav umbes 97% kõrge molekulmassiga polüetüleeni, 2-3% tahma ja 0,5-1% stabiliseerijaid ja antioksüdante. Geomembraani on saadaval järgnevate paksustena: 0,75, 1,0, 1,25, 1,5, 2,0, 2,5, 3,0 ja 3,5 mm. Põhilised HDPE eelised on: • keemiline vastupidavus – tihti geomembraanide tähtsaimaks omaduseks kujuneb keemiline vastupidavus. HDPE on kõikidest geomembraanidest kõige vastupidavam. Prügilast välja nõrguvad reoveed antud materjali ei ohusta; • vähene läbilaskvus – kõik geomembraanid lasevad vett ja gaase aja möödudes endast vähesel määral läbi. Vee ja gaaside läbilaskvus HDPE puhul on teiste geomembraanidega võrreldes kõige väiksem; • vastupidavus UV-kiirgusele – HDPEl on suurepärane vastupidavus UV-kiirgusele. Tahma ja antioksüdantide lisandid tugevdavad antud omadust veelgi. |
2.2. Lineaarne madaltihedusega polüetüleen (LLDPE)
| Võimalik on ka toota geomembraane, mis sisaldavad nii HDPE kui LLDPEd. Enimlevinud olukord on HDPE/LLDPE/HDPE, kus HPDE moodustab 10-20% kogupaksusest. Nii saavutatakse membraan, millel on tänu HDPEle suurepärane keemiline vastupidavus ning tänu LLDPEle ka hea painduvus. Tuleb märkida, et tegemist ei ole lamineeritud materjaliga – kihid on molekulaartasandil üksteisega ühendatud ja neid ei saa omavahel eraldada. Mõlemaid, nii HDPE kui LLDPE on võimalik toota karestatud pinnaga, mis aitab tugevalt kaasa nõlvade püsivusele suurendades geomembraani ja tema peale paigaldatava pinnase omavahelist hõõret (vaata pilti). Karestada on võimalik kas ühte või mõlemat geomembraani poolt (vaata peatükki geomembraanide tootmisest). Karestatud pinnaga geomembraanid on äärtest 150mm tavaliselt sileda pinnaga tagamaks paremat ühendatavust (keevitada on lihtsam). |
2.3. HDPE ja LLDPE erinevad vormid
|
Võimalik on ka toota geomembraane, mis sisaldavad nii HDPE kui LLDPEd. Enimlevinud olukord on HDPE/LLDPE/HDPE, kus HPDE moodustab 10-20% kogupaksusest. Nii saavutatakse membraan, millel on tänu HDPEle suurepärane keemiline vastupidavus ning tänu LLDPEle ka hea painduvus. Tuleb märkida, et tegemist ei ole lamineeritud materjaliga – kihid on molekulaartasandil üksteisega ühendatud ja neid ei saa omavahel eraldada.
Mõlemaid, nii HDPE kui LLDPE on võimalik toota karestatud pinnaga, mis aitab tugevalt kaasa nõlvade püsivusele suurendades geomembraani ja tema peale paigaldatava pinnase omavahelist hõõret (vaata pilti). Karestada on võimalik kas ühte või mõlemat geomembraani poolt (vaata peatükki geomembraanide tootmisest). Karestatud pinnaga geomembraanid on äärtest 150mm tavaliselt sileda pinnaga tagamaks paremat ühendatavust (keevitada on lihtsam).  Materjal on geomembraani pinnalt maha libisenud [4] |
2.4. Polüpropüleen (PP) geomembraanid
|
Toode on saadaval paksustena 0,91 ja 1,14 mm. Kasutatakse enamasti millegi katmiseks, kuna tal on hea tõmbetugevus. Tema headeks omadusteks on: • suhteliselt hea vastupidavus keemilistele mõjutustele; • hea vastupidavus UV-kiirgusele ja temperatuuridele (temperatuuridele, mida kohtab looduses – nt kasutatakse teda lamekatustel); • vastupidavus paigaldusele – PP on suur tõmbetugevus, torketugevus. |
2.5. Polüvinüülkloriid (PVC) geomembraanid
|
Esimesed geomembraanid valmistatid PVCst. Seda on kasutatud pea kõikides kohtades, kus on nõutud barjääride tegemine, kaasa arvatud prügilates. Paksused jäävad vahemikku 0,5 – 2,5 mm. PVC geomembraanid sisaldavad palju erinevaid koostisosi, mis muudavad algselt suhteliselt jäiga polümeeri väga elastseks. Tüüpiline PVC koosneb järgnevatest koostisosadest: • vaik – 35%; • plastifikaatorid muutmaks toodet elastsemaks – 30%; • filler – 25%; • pigment – 5-10%; • lisandid – 2-3%. Mõned olulisemad PVC omadused: • elastsus – materjalil on suurepärased venivusomadused ja kohanemisvõime krobelisele pinnale; • ühendatavus – PVC on omavahel kergelt ühendatav spetsiaalsete kemikaalidega kui ka termiliselt; • ehitatavus – PVC geomembraane on konkurentsitult lihtsaim paigaldada. |
2.6. Klorosulfoonitud polüetüleen (CSPE)
|
Koos PVCga on CSPEd kasutatud üle 30 aasta. CSPE on alati armeeritud marlitaolise spetsiaalse riidega (pilt 1). Sarnaselt PPga toodetakse neid 0,91 ja 1,14 mm paksustena. Armeeritud CSPE-R kannab patenteeritud tootenimetust Hypalon®. Kasutusvaldkonnaks on veekindluse tagamine.
CSPE-R geomembraanid on unikaalsed sellesuhtes, et tootmisjärgselt on nad termoplastilised polümeerid (ühendamine toimub termiliselt) kuid aja möödudes muutuvad nad termoreaktiivseteks. CSPE-R ligikaudne koostis on: • vaik – 45%; • filler – 20-25%; • pigment (tahm) – 20-25%; • lisandid – 5-7%. Mõningad tähtsamad omadused on: • keemiline vastupidavus on prügilast lähtuvate reovete suhtes suureoärane; • vastupidavus UV-kiirgusele ja kõrgematele temperatuuridele on suurepärane; • vastupidavus paigaldusaegsetele pingetele – kuna toode on armeeritud, siis tal on kõrge tõmbetugevus, vastupidavus purunemise vastu.  Armeeritud geomembraan [3] |
3. Geomembraanide tootmine
|
Geomembraanid on valmistatud ühest või enamast polümeerist koos erinevate lisanditega (nt. pigmendid vähendamaks UV kahjustusi, vananemist takistavad lisandid, polümeeri kiudude omavahelist naket parandavad lisandid). Soovitatav miinimumpaksus geomembraanidele on 0,75 mm välja arvatud suurema tihedusega polüetüleeni (HDPE) korral, mille min paksus võib olla 1,5 mm (alla selle väärtuse pole võimalik HDPE materjale enam piisavalt kvaliteetselt objektil ühendada). [2 : 86-87] Saamaks geomembraane, mis on vastupidavamad tõmbele ja vigastustele, pannakse mõnede toodete sisse geovõrk või geotekstiil.  Geomembraani vahel olev tekstiil [6] Maanteeameti geosünteetide kasutamise juhendis on tootmine välja toodud järgnevalt: [1: 8-9] Geomembraanide tootmisel kasutatakse kahte põhilist meetodit: • lameda lehe ekstrudeerimine ehk pressimine; • puhutud lehe ekstrudeerimine. Geomembraanide tootmisel lameda lehe ekstrudeerimismeetodil liigub sulatatud polümeerimass mööda tigukonveierit matriitsi, millega pressitakse surve all ühtlane kuum polümeeri leht. Matriitsile järgnevad rullid, mida läbides ühtlustatakse geomembraani omadusi. Saadud materjal on ilma voltimisjälgedeta, peegelsileda tekstuuri ja ühtlaste tugevusomadustega. Geomembraanide tootmisel puhutud lehe ekstrudeerimismeetodil puhutakse tigukonveierist tulev sulatatud polümeer ühtlase seinaläbimõõduga membraanballooniks, mis edaspidises töötlemises lõikamise teel muudetakse leheks. Viimases etapis läbib toodetav materjal rullvaltsid, millega ühtlustatakse tema omadusi. Antud meetodil toodetud geomembraanid on ebaühtlaste tugevusomadustega (membraani paksus varieerub 7-15%), iseloomulikud on voltimisjäljed membraani pinnal. Eeltoodud geomembraanide tootmisviiside tulemusel saadakse sileda pinnafaktuuriga materjalid. Membraanidele kareda pinnastruktuuri andmiseks kasutatakse kolme meetodit: • reljeefi pressimine: reljeef pressitakse geomembraani pinda sisse ja seetõttu on tegemist ühe ja sama materjaliga, millel on homogeensed omadused. Antud juhul on võimalik anda membraani mõlemale poolele erinev reljeef, et vähendada geomembraanis tekkivaid pingeid; • lisakihi peale pihustamine: membraani peale pihustatakse karestamiseks mõnest muust materjalist lisakiht. Tulemuseks on kareda pinnatekstuuriga geomembraan; • koosekstrudeerimismeetod: koos põhilise membraanikihi materjaliga surutakse (viimasele kareda pinna saamiseks) matriitsi ka lisamaterjali kiht, mis sisaldab gaasi. Koheselt peale materjali matriitsist väljasurumist eraldub pealmisest kihist gaas, tekitades membraani pinnale kareda tekstuuri. Antud meetodi puhul on ohuks, et kuumast pinnamaterjalist eralduvad gaasid võivad kahjustada ka peamist membraanikihti. |
4. Tugevusnäitajad
| Geomembraanidele tehakse laborites tõmbetugevusekatseid. Tõmbetugevus on geosünteetilistele materjalidele üheks tähtsaimaks omaduseks. Tõmbekatsed geomembraanidele jagunevad kolmeks: kitsa riba (laius 6,35 mm HDPE ja LLDPE jaoks ning 25,4 mm ülejäänud materjalidele) tõmbamine; laia riba (200mm) tõmbamine ning katsetamine telgsümmeetrilises süsteemis. Kitsa riba tõmbamine ja anna piisavalt adekvaatseid tulemusi, sest loodusesse ei panda kunagi nii kitsast geomembraani, seetõttu tehakse enamasti lairibatõmbamine. Kõige täpsemaid tulemusi annab testimine telgsümmeetrilises süsteemis (vt. pilt), kuid see katseseade on keerukas ja oluliselt kallim kui tõmbeseadmed. Järgnevalt on toodud erinevate materjalide tugevusnäitajad katsetatuna lairibatõmbekatsel:
 Telgsümmeetriline katseseade [2] |
5. Erinevad arvutused
|
Kuna geomembraane paigaldatakse ka nõlvadele (nt prügilate nõlvad) tekivad geomembraanides erinevad pinged. Paigaldades pinnast geomembraani peale, üritab pinnas vajuda allapoole tõmmates nii endaga kaasa ka geomembraani. Kui viimane pole piisavalt tugev, ta katkeb ning konstruktsioon puruneb ning tekib tõsine oht keskkonnareostuseks. Kõikidele geomembraanidele antakse tehnilistes spetsifikatsioonides ette tõmbejõud, mida ta kannab. Kuna looduses olevad tingimused on väga erinevad laboritingimustest, tuleb geomembraani tugevust arvutustes vähendada varuteguriga. Selle arvutamiseks läheb vaja näiteks teada geomembraani laboris saadud tõmbetugevust, kaldenurka, paigaldatud geomembraani laiust ja pikkust ning erinevaid parameetreid all ja peal oleva pinnase kohta (mahukaal, nidusus).
Vältimaks geomembraani libisemist nõlvustelt, tuleb ta otstesse ankurdada. Ankurduse efektiivsus arvutatakse – kui suurt ankurdust on vaja, mis jõud mõjuvad geomembraanile ankurduse sees ja vahetus läheduses. On olemas erinevad ankurduse viisid (nendest saab infot soovi korral erialakirjandusest) ning iga viisi jaoks on olemas omad kontrollarvutused. Ka siin on võtmeküsimuseks geomembraani tõmbetugevus, et ta ei katkeks murdekohtades. Samuti on tähtsad pinnase ja geomembraanivahelised hõõrdeomadused tagamaks, et nõlvast tulenev tõmbejõud ei tõmbaks geomembraani ankurdusest välja.  Geomembraan paigaldatuna nõlvale [1]  Näide joonisest, mille aluse määratakse geomembraani vajalik tõmbetugevus nõlvadel [2] Kuna geomembraanid pole absoluutselt vee- ega gaasikindlad, tuleb arvutada välja ka võimalikud lekkesuurused, et saaks juba projekteerimise käigus tegeleda antud küsimustega. Samuti võib paigalduse käigus tekkiga paigalduspingetest geomembraani auke, läbi mille näiteks reovesi võib sattuda pinnavette. Teoreetiliselt on võimalik välja arvutada kui suur võib olla reostuse määr. Selliste potentsiaalsete ohtude tõttu ehitatakse kõikidele uutele prügilatele alla ka savikihid (vaata pilti allpool).  |
6. Geomembraanide paigaldus ja kvaliteedi kontroll
|
Enne paigaldamist tuleb objektile saabuv geomembraan kontrollida, kas sertifikaadid vastavad nõutule ning kas testide tulemused vastavad projektile. Samuti tileb võtta igast saabuvast partiist katsekehad ning saata laborisse. Põhja-Ameerika nõuded nõuavad testtükki, mis on rulli laiune ning tükk ise on 3 jalga (0,91 m) pikk. Katsekeha ei tohi võtta rulli algusest (otsast), kuna sealt saadud tulemus võib mitte olla tõene. Proovikeha tuleb võtta alates 3 jala kauguselt mõõdetuna materjali otsast. Kui tellija pole nõudnud teisiti, tuleks eelpool kirjaldatud katsekeha võtta iga 10000m2 paigaldatava geomembraani kohta. Tähtsamad katsemeetodid geomembraanidele on: • paksus (ASTM D5119); • tõmbetugevus ja venivus (ASTM D638 HDPE ja LDPE jaoks, ASTM D882 PVC jaoks ning ASTM D751 CSPE jaoks); • läbistuskindlus (puncture D4833 HDPE ja LDPE jaoks); • rebestustugevus (ASTM D1004C HDPE, LDPE ja PVC jaoks); • kihtide omavaheline nake (ply adhesion) (ASTM D413 CSPE jaoks). CSPE sisse on paigaldatud võrgutaoline tekstiil; • tihedus (vajadusel) (ASTM D1505 või ASTM D792). |
6.1. Geomembraanide paigaldus
|
Üheks tähtsaimaks osaks geomembraane sisaldavate ehituste juures on aluse kvaliteet. Nõuded alusele on: • Alus peab olema sile, ilma juurteta, teravate kivideta ja prügita. Alusmaterjal peab olema ühtlase koostisega, ilma orgaaniliste lisanditeta (nt turvas, muda), prügita, saviläätsedeta või muude asjadeta, mis võivad ohustada geomembraani. Aluse ülemine 10 cm peab olema peenmaterjal maksimaalse terasuurusega ~1,5 cm. Alus peab olema tihendatud vastavalt nõuetele ning tihedus peab olema piisav, et geomembraani paigaldamisel masinatega peal liikudes ei tekiks roopaid; • Alus tuleb kaitsta liigniiskumise ja külmumise eest. Vajaduse korral tuleks pind katta plastikust kaitsekihiga niikauaks kui viibib geomembraani paigaldus. Alus, millel on pragusid laiusega üle poole tolli (u. 1,25cm) kas laiuses või sügavuses, tuleb parandada või asendada uue pinnasega; • Aluse ehitaja annab enne geomembraani paigaldust kaetud tööde aktiga aluse üle. Soovitavalt järelvalve ei tohiks võtta vastu suuremat ala kui suudetakse ühe päeva jooksul geomembraaniga katta. • Ankurduskaevikud savis on soovitav kaevata ette vaid niipalju kui on plaanis geomembraani paigaldada ühe päeva jooksul vältimaks savi kokkuvoolamist. Kaeviku servad tuleb selles ääres ümardada, kustpoolt geomembraanis tekivad tõmbepinged, et geomembraani mitte vigastada. Enne geomembraani paigaldust peab olema projekt, kuidas paanid hakkavad kulgema. Iga paan tuleb nummerdada, samuti iga rull. Paigalduse käigus tuleb projektile kanda iga rulli täpne asukoht. Projekt ja nummerdus on eelduseks kvaliteetsele paigaldusele, ülekatetele ja keevitustele. Geomembraani ei tohiks paigaldada väga niiske ilmaga (ka udu), suurel ja madalal temperatuuril või tugeva tuule käes (üle 32km/h). Paigaldusel tuleb veel jälgida, et: • Valitud paigaldusmeetod ei vigastaks geomembraani ega alust (nt rasked masinad); • Töötajad ei tohi kanda jalanõusid, mis võiksid vigastada geomembraani; • Vajalik on mõningane geomembraani ankurdamine näiteks liivakottidega, autokummidega vältimaks tuuleiilide mõju; • Geomembraan tuleb paigaldada võimalikult täpselt vältimaks kortse; • Kõik kahjustatud alad tuleb märgistada ja need hiljem parandada; • Teostusprojekti tuleb märkida aeg ja koht, samuti paani dimensioonid, mis ja kuhu maha läks. Pilt teostusjoonisest, millel on peal kõikide geomembraanirullide, paranduste ja testkohtade asukohad [4]:  |
6.2. Geomembraanide keevitamine
|
Keevituskvaliteet on tähtsaim aspekt paigalduse juures tagamaks konstruktsiooni kindlust. Keevitus peaks jooksma nõlvadega paralleelselt ja kui vähegi võimalik horisontaalsed ühendused tuleks teha vähemalt 1,5m kaugusele nõlva lõpust. Kõik ühendused tuleb kanda teostusprojektile/joonistele. Iga keevituse juurde peab lisama ühenduse nr, keevitaja ID, masina nr, masina temperatuurisätted ja ilmastikuolud. Keevitamiseks kasutatakse kolme meetodit: • kuuma õhuga sulatatakse alumise ja ülemise geomembraani pind ning kleebitakse kokku. Tulemus ei jää tugev ning kasutatakse nt lamekatuste ehitamisel või hoonete hüdroisolatsioonitöödes; • keevitamine ekstruuderiga, millega sulatatakse geomembraanide liitekoht ning lisatakse sinna lisamaterjali (masinasse sisse jookseb spetsiaalne sulatamisvarras, mis peab olema valmistatud samast materjalist, kui ühendatav geomembraan. Varras sulatatakse masinas ning kleebitakse kuumaga ühenduskohtadesse). Kasutatakse keskkonnaehitustel keerulisematel kohtadel (nt torude ümbrused, nurgad); • keevitamine kuuma rauaga, mis sulatab geomembraani pinnad üles kahes kohas ning surub need kokku. Kõige levinum meetod suurte pindade puhul (selgitavad pildid järgmises alapeatükis). Kuna geomembraani ülesandeks on mingi ehituse vedelikukindluse tagamine ning kõige nõrgemaks küljeks võivad jääda tavaliselt ühenduskohad, siis nende kvaliteeti ka testitakse järgmiste meetoditega: • suruõhutest - kuuma rauaga keevitatud ühenduskanali vahele pumbatakse õhku; • nihketugevusetest (tensomeeter) - õmbluskoht lõigatakse mingis osas välja ja sooritatakse test; • rebimistest (tensomeeter) – õmbluskoht lõigatakse mingis osas välja ning tõmmatakse aparaadis puruks; • vaakumtest (ekstruuderõmbluste puhul) – katseaparaat paigaldatakse tihedalt vastu õmblust ning kontrollitakse, ega õhutihedust ja purunemiskindlust; • ülelöögi test (ekstruuderõmbluste puhul) – õmbluskoht lõigatakse mingis osas välja ning rebitakse puruks, jälgitakse, kuidas ja kus rebenemine toimub. Pärast keevitamist ning projektis või normides ettenähtud kohustuslike testide sooritamist puhastatakse pind mustusest ning kõik kohad kontrollitakse visuaalselt. Kahtluste tekkides katsetatakse õmbluskohti vaakum- või suruõhutestiga. Kõik purunenud kohad märgistatakse pärastisteks parandustöödeks. Pärast kontrollimist ei ole kellelgi lubatud töötsooni enam siseneda (vältimaks võimalikke vigastusi). Parandusprotseduurid pärast mingi koha avastamist: • väikesed augud tuleb parandada ekstruuderdusmasinaga. Kui auk on suurem kui ¼ tolli (umbes 7mm), tuleb paigaldada paik; • ebaõnnestunud õmblused tuleb katta uue tükiga; • rebendid tuleb parandada paigates. Kui rebend asetseb nõlval ja sellel on terav lõpp, tuleb see ümardada enne paiga paigaldamist; • õhumullid, suured augud ja geomembraani kahjustused (näiteks on tehasest tulnud välja materjal, mis sisaldab ebakõlasid ja võõrast materjali ning, mida pole kohe avastatud ning on paigaldatud) tuleb paigata suurte tükkidega; • paigatavad pinnad tuleb karestada ja puhastada ning paigata need hiljemalt 15min jooksul; • kortsus geomembraani paani tuleb suhtuda olukorrapõhiselt ja vastava tegutsemise peab otsustama kvalifitseeritud insener. Paigaldatavad paigad peavad olema ümmargused või ovaalsed ning olema tehtud samast geomembraanist. Minimaalne ülekate defekti äärest peab olema 150mm. Kõik paigad peavad olema samade omaduste ja paksustega kui parandatav materjal. Ekstruuderdamisel kasutatav sulatamisvarras peab olema samast materjalist kui paigatav. Kõik pinnad peavad olema puhtad ja kuivad. |
6.3. Geomembraanide keevitamine - pildid
7. Geomembraanide katmine
|
Geomembraan tuleb katta pinnase või muu geosünteediga võimalikult kiiresti peale tööde vastuvõttu. Kui katmiseks kasutatakse pinnast, on see tavaliselt mingi hästi dreeniv materjal, näiteks liiv või kruus. Olenevalt pinnase terasuurusest, nende kujust ja tugevusest otsustatakse, missugust kaitsvat kihti oleks geomembraanile peale vaja (nt. geotekstiil). Kuna geomembraanid on suhteliselt õhukesed materjalid, siis tuleb valida ja jälgida väga pingsalt paigaldusmaterjale. Kuna HDPE ja CSPE-R on tundlikumad teravatele esemetele kui muudest materjalidest geomembraanid, siis maksimaalne terasuurus pinnases, mis paigaldatakse nendele, võib olla 12...25mm. Kui valitud või olemasolev pinnas ületab neid väärtusi, on vaja paigaldada kaitsev mittekootud geotekstiili kiht. Minimaalne materjalikiht peab olema 150mm, sellisel juhul võib materjali pinnal sõita kergemate ehitusmasinatega (puhta geomembraani peale ei tohi minna ühegi masinaga, välja arvatud näiteks väga kergete sõidukitega, nt ATV). Pinnast ei tohi kunagi kallutada otse geomembraanile, vaid see tuleb sinna nihutada näiteks buldooseritega või frontaallaaduritega. Materjali nõlvadele paigaldades tuleb hakata täitma alt üles, mitte vastupidi. Sellisel juhul alumised pinnasekihid toetavad üksteist ning materjal ei hakka membraani peal libisema. Samuti takistab see liigse tõmbepinge tekkimist geomembraani ankurduskohas.  Geomembraani katmine nõlvadel (alati teha seda alt ülespoole) [4]. |
8. LISA - näide prügila võimalikust ristlõikest
Näide prügila ristlõikest, kus on kasutatud palju geosünteete, sh geomembraane [2]:
9. Kasutatud materjal
| 1. Maanteeamet. 2006. Geosünteetide kasutamise juhis. Tallinn. 2. Robert M. Koerner. Designing with geosynthetics. Fift edition. 2005. New Jersey 3. Sanjay Kumar Shukla, Jian-Hua Yin. Fundamentals of geosynthetic engineering. 2006. London 4. Quian, X., Koerner, R. M., Gray, D. H. 2002. Geotechnical Aspects of Landfill Design and Construction, Prentice Hall, Jew Jersey. 5. Viacon Eesti AS geomembraanide brošüür (http://www.viacon.ee/tooted/Geomembraanid.pdf 02.10.2010); 6. http://www.dupontelastomers.com/products/hypalon/hypalon.asp (02.10.2010) 7. http://www.poly-flex.com/ (02.10.2010) |