Kirjalikud tööd ja suulised esinemised, hindamine

Konspekteerimine – kuidas teha märkmeid?

Kuidas kuuldu ja loetu kohta märkmeid teha?

Pikka aega on kõrgkoolis õppimisel olnud väga oluliseks oskuseks konspekteerimine, kuna see oli ainus võimalus talletada see teadmine, mida õppejõud loengus vahendas. Nüüd, kus järjest enam kasutatakse e-õpet ning teisi tehnilisi abivahendeid, on konspekteerimise tähtsus mõnevõrra vähenenud. Õppejõud jagavad loengutes või veebis konspekte ning üliõpilased saavad keskenduda õppejõu jälgimisele. Vaatamata sellele on konspekteerimine õpioskus, mida vajatakse mitmete õppeülesannete lahendamiseks.

Konspekteerimine on kasutatav eelkõige

• õppejõu poolt suuliselt esitatava materjali ülesmärkimiseks
• kirjaliku õppematerjali täiendamiseks õppejõu kõne põhjal
• pikemast tekstist kokkuvõtte tegemiseks.

Konspekteerimise eesmärgiks on üldistamine, mis seisneb võimalikult vähese kirjutamisega võimalikult palju ning selgelt kirja panemises. Soovitatav on teha ühelauseline kokkuvõte iga tekstilõigu või kuuldud teema kohta. Seda ka iseseisvalt teksti lugedes! Üldjuhul on enda poolt tehtud märkmeid kergem mõista kui tervikteksti.

Konspekteerimine täidab mitut ülesannet, see arendab:

• keskendumist, kuna märkmete tegemise ajal on vaja keskenduda nii kõnele kui kirjutamisele
• mõtlemisvõimet ja arusaamist, kuna õppejõu teksti sõna-sõnalt kirjapanemine ei ole võimalik. Õppejõud räägib ca 150-200 sõna minutis, keskmine kirjutamise kiirus on ligikaudu 25 sõna minutis. Seetõttu on vajalik tervikmõtete tabamine ning nende ülesmärkimine
• refleksioonioskust, kuna õppejõu kõnele või konspekteeritavale tervikteksti ideedele tuleb anda kiirelt hinnang, et eristada olulist ebaolulisest
• väljendusoskust, kuna tervikmõtete kirjapanek nõuab selget ja kiiret formuleerimist
• mälu, kuna materjal kinnistub paremini märkmete ülelugemisel, täiendamisel

Järgnevalt soovitused edukaks konspekteerimiseks:

• Kasuta märksõnu, sümboleid (@; &), lühendeid (jne; vms). Lühendite loomisel võid proovida ka osade täishäälikute ärajätmist sõnadest (pln, krjta). Soovitav on luua oma süsteem, mille juures on oluline, et sa sellest ise aru saaksid. Kuldne reegel on: ära kunagi kasuta lauset, kui võid kasutada fraasi; ära kunagi kasuta fraasi, kui võid kasutada märksõna.
• Liigenda teksti. Hea on jätta teksti serva valge äär, kuhu saad vajadusel lisamärkmeid teha. Kasuta nummerdamist.
• Kasuta erinevaid kirjastiile ning värve erinevate osade tähistamiseks. Samas tuleb säilitada asjalik stiil, sest liiga kirev üldmulje takistab keskendumist.
• Ära kirjuta sõna-sõnalt õppejõud teksti, vaid pane kirja üldine mõte. Kui mõte läheb kaduma, kirjuta üles märksõnad, et hiljem õppejõu või kaaslaste abil mõtet täpsustada.
• Erista enda ning teiste mõtteid. Inspireerituna õppejõust või aruteludest tekkivad Sul endal ideed, mida tasub konspekti üles märkida kasuta selleks erinevaid värve või kastikesi.
• Konspekti tasub alati märkida info, mis on tahvlil, mida õppejõud kordab,  mida õppejõud kõnes rõhutab, mille juures õppejõud seletab pikemalt või õppejõud poolt antav ülevaade loengus käsitletavatest teemades loengu alguses ning kokkuvõte loengu lõpus.
• Lisa konspekti alati kuupäev ning lehekülje numbrid. Terviktekstist konspekti tegemise korral originaalallikas ning autor.
• Sõna-sõnalt tuleks kirja panna olulised definitsioonid ning faktid.

Siiski tuleb meeles pidada, et loengutes käimise ainsaks eesmärgiks pole vaid konspekteerimine, peamine on ikkagi see, kui palju seal õpitakse. Seepärast tuleks leida tasakaal kuulamise ja kirjutamise vahel. Mida rohkem kirjutad, seda vähem mõtled ja kuulad. Püüa eraldada kuuldust kõige olulisem ning siduda see oma varasemate teadmistega, märkmed peaksid olema eelkõige meenutusvihjeks. Loengu järel leia kindlasti aega märkmete ülevaatamiseks ning vajadusel täiendamiseks.

Tehnikaid konspekteerimisoskuse tõhustamiseks

Loetu kohta märkmete tegemise võimalustega tutvu ka lugemisoskuse tõhustamise tehnikaid uurides (vt Allajoonimine, Jooniste ja skeemide kasutamine jne)

Siinkohal vaatame veel lisaks kolme võimalust konspekteerimiseks:

1. plaankonspekt
2. teeskonspekt
3. Cornell’i süsteem

Plaankonspekt

Lihtsamaks ja kiiremaks konspekteerimise viisiks peetakse plaankonspekti, mis on sobilik kasutada loengu jälgimisel, kui õppejõud pole eelnevalt loengumaterjali jaganud või allika esmakordsel läbi töötamisel.

Märgi konspekti märksõnad, fraasid, mis loengust või allikast tähtsaks pead. Märksõnad ja fraasid kirjuta loeteludena, mitte lineaarse tekstina. Kasuta võimalikult palju sümboleid, skeeme, nooli tähistamaks märksõnade omavahelisi seoseid.

Teeskonspekt

Sisulisemaks konspekteerimise viisiks, peetakse teeskonspekti, mida on sobilik kasutada õppejõu jagatud loengumaterjalide täiendamiseks (slaidid, plaankonspekt) või laenutatud allikast kokkuvõtte tegemisel.

Märgi konspekti loengu või allika struktuur ning lisa sellele terviklikud väited, faktid, näited, tsitaadid jne. Jälgi, et kirjapandu põhjal suudad enda jaoks mõistetavalt taastada esialgse info.

Cornell`i süsteem

Üheks ffektiivsemaks konspekteerimise viisiks peetakse Cornell`i süsteemi.

• Jaga paber, kuhu kirjutad, kolmeks osaks.
• I osa täida loengus õppejõudu kuulates.
• II osa täida pärast loengut ja sinna kirjuta küsimused, millele esimesel väljal olev tekst vastab.
• Kõige viimasena täida III osa kirjutades kokkuvõte esimesel väljal kirjas oleva kohta

  Kui soovid leida täiendavaid tehnikaid ja soovitusi konspekteerimisoskuse tõhustamiseks,
                             siis loe "Tudengi käsiraamatust. Õppimine kõrgkoolis“ peatükke
                             18. Loengutes konspekteerimine ja 27. Tekstide põhjal märkmete tegemine.

Mis on akadeemiline kirjaoskus?

Kõrgkoolis õppimisel on oluline omandada akadeemilise kirjutamise oskus. See on väga vajalik ja mitmetahuline oskus, tihti viiakse selle omandamiseks läbi ka vastavaid ainekursusi. Näiteks Tartu Ülikoolis keskenduvad akadeemilise kirjutamisoskuse arendamisele sellised ainekursused nagu “Akadeemilise kirjutamise alused” (3EAP), “Eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus” (3EAP),  “Teadustöö alused” (3EAP) jt.

Uuri, kas sinu õppekava näeb ette mõne sarnase kursuse läbimist või pakutakse sinu kõrgkoolis mõnd sellist valikainet.

Väga tihti kasutatakse õppimisel erinevaid kirjalikke ülesandeid:

• refereerivad (nt referaat)
• arutlevad (nt essee, juhtumi analüüs)
• uurimuslikud tööd (nt lõputöö).
  

Arutage grupis, mis teie arvates eristab erinevaid kirjalikke töid?
Võite täpsemalt uurida ka tudengi käsiraamatust „Õppimine kõrgkoolis“, kus erinevat liiki kirjatöödele on pühendatud mitmed peatükid. Näiteks peatükk 49 Uurimis- ja lõputööde kirjutamine,  peatükk 56 Referaadid.

Kirjutamine on üks mõtlemise viis, mille käigus saavutatakse õpitu sügavam mõistmine, saadakse kogemus erialaste terminite kasutamiseks jne.

Akadeemilise kirjutamise eesmärgiks on luua teadustekst.

Akadeemiline kirjutamine erineb igapäevasest kirjutamisest järgmiste tunnuste poolest:

• sõnastuse formaalsus
• sisulise info suur osakaal
• erialakeele (teoreetilised, abstraktsed, tehnilised mõisted) suur osakaal
• isiklikke seisukohtade ja hinnangute puudumine või argumenteeritud esitamine
• argumenteerimine varasemate uurimistulemuste või teiste autorite teadustekstidega
• teistele autoritele viitamine
• uute ja terviklike teadmiste loomise püüdlus

 Akadeemilisel kirjutamisel peab oskama:

• otsida asjakohaseid allikaid veebipõhistest andmebaasidest ja raamatukogudest
• eristada olulist ebaolulisest
• seostada erinevatest allikatest leitud infot
• mõista refereeringute tähendust
• koondada mõtteid lõikudesse
• määratleda olulisi tsitaate

 
Kirjaliku töö koostamisel läbitakse järgmised etapid:

Mis on plagiaat?

Üliõpilastööde koostamisel on oht plagieerida. Plagiaati nimetatakse ka loomevarguseks või akadeemiliseks petturluseks. Kõik need mõisted iseloomustavad üliõpilase ebaeetilist käitumist, millega taasesitatakse varemesitatud seisukohti viitamata algallikale. Plagiaat on:

• ebatäpne viide raamatust, artiklist või elektroonilistest allikatest (internet, CD-d) teatud osa refereerimisel oma töösse
• viite puudumine raamatust, artiklist või elektroonilistest allikatest (internet, CD-d) teatud osa kopeerimisel oma töösse
• ebatäpselt või moonutatult refereeritud mõtte kasutamine
• kellegi mõtete ja ideede esitamine oma töö osana ilma nõuetekohase viitamiseta
• kellegi teise koostatud kirjaliku töö osade oma töös esitamine
• internetist kellegi teise koostatud kirjaliku töö allalaadimine ja enda omana esitamine
• kellegi teise koostatud kirjaliku töö ostmine, varastamine või laenamine ja enda omana esitamine

Plagiaadi oht on suurem juhtudel, kui kirjutad endale võõras keeles või võõral teemal, kirjutamiseks on jäänud vähe aega või kui kasutad suures osas internetiallikaid.

Mõned soovitused kirjalike tööde koostamiseks

• Loe teiste poolt kirjutatud teadustekste, et saaksid parema ettekujutuse akadeemilise stiili kasutamisest. Teadustekste lugedes jälgi, kuidas erinevad autorid on argumente kasutanud, kuidas allikaid kasutanud, kuidas järeldusi esitanud. Nii on lihtsam ka endal akadeemilises stiilis kirjutada.
• Enne kirjutama asumist veendu, et oled mõistnud kirjaliku töö eesmärki. Selleks on kasulik arutada kirjaliku töö pealkirja üle kaasõppijate või õppejõuga. Paar päeva tasub lihtsalt teema üle mõtiskleda ilma midagi konkreetset kirja panemata.
• Kui kogud materjali ning tutvud erinevate allikatega, siis refereeri terviklikke mõttearendusi ning kohe märgi juurde ka täpne kirje, kust mõttearendus on võetud. Nii on lihtsam töö nõuetele vastavalt vormistada
• Koonda kirjutatava teemaga seonduvad materjalid ja mõtted. Mõistlik on meelde tuletada oma varasemad teadmised ning ainekursusel kuuldu, mille hulgast saad valida need alateemad, millele kirjutises keskenduda.
• Korrasta kogutud ideed kirjutise pealkirja valguses. Kõik suurepärased mõttekäigud ei pruugi sobida antud pealkirja alla. Mõtteid aitavad korrastada erinevad skemaatilised abivahendid nagu näiteks mõistekaardid, maatriksid jms. Selles tööjärgus on mõistlik välja töötada kirjutise struktuur – millises järjekorras esitada väited ja kuidas neid argumenteerida.
• Viimistle oma esimest versiooni tööst või mustandit. Kirjutamist alustades ei pea püüdlema kohe lõpliku ja parima sõnastuse poole. Kui kirjutad ühe korra kogu teema läbi, siis on pärast hea teha parandusi ning muuta mõtete ja lõikude järjestust. Loe kriitiliselt ning püüa asetuda lugeda rolli. Pööra tähelepanu mõttekäikude jälgitavusele, ladusale lauseehitusele, korrektsele õigekirjale jms.

Väga põhjalikud juhised akadeemilise kirjaoskuse arendamiseks leiad
                              "Tudengi käsiraamatust. Õppimine kõrgkoolis“, kus sellele teemale on pühendatud
                              järgmised peatükid:

33 Kirjalikud tööd
34 Teadusteksti vorm
35 Kirjatööde kavandamine
36 Kasutatud allikatele viitamine
37 Plagiaat ja autoriõiguse rikkumine
38 Teadusteksti stiil
39 Ingliskeelsete tekstide kirjutamine
40 Sõnavara arendamine
41 Toimetamine ja korrektuur
42 Kirjalike tööde vormistamine

Täiendavaid tehnikaid ja soovitusi akadeemilise kirjutamise oskuse tõhustamiseks leiad: Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. Uuri ja kirjuta, Medicina, 2005

Esinemisoskus - kuidas pidada ettekannet?

Suulisi ettekandeid tuleb üliõpilasel pidada mitmesuguseid – alates lühikestest sõnavõttudest seminaridel kuni lõputöö põhjaliku esitlemiseni. Avaliku esinemise oskus on väga oluline ka väljaspool kõrgkooli. Seda peetakse üheks oluliseks üldoskuseks, mida kõrgkooli lõpetajad vajavad olenemata erialast või tulevasest tööst. Tulevased tööandjad eeldavad, et kõrgkooli lõpetaja suudab oma seisukohti avalikult esitada ja kaitsta.

Avaliku esinemise oskuse vajalikkust mõistavad väga paljud ja selle õpetamiseks-arendamiseks on kirjutatud väga palju artikleid ja raamatuid, korraldatud loendamatul hulgal koolitusi. Kui sul on teema vastu sügavam huvi, siis uuri kindlasti kas sinu õppekava sisaldab esinemisoskuste ainekursust või pakutakse seda sinu kõrgkoolis valikainena.

Kõigile on kättesaadavad ka tasuta veebimaterjalid. Hea koht, kuhu koondatud palju väärt infot, on Janek Tuttar’i koostatud veebileht www.avalikesinemine.net , kust leiad tasuta materjalid, videod ja e-kursuse esinemisoskuse lihvimiseks.

Ka "Tudengi käsiraamatus. Õppimine kõrgkoolis” on kasulikke soovitusi suuliste ettekannete koostamiseks ja esinemiseks (peatükk 58).

Enamusele meist seostub avaliku esinemisega ka esinemisärevus. Arvatakse, et hea esinemisoskus on midagi kaasasündinut. Ometi on ettekannete tegemise juures mitmeid aspekte, mida on igaühel võimalik selgeks õppida.  Enamik inimesi suudab ettekandeid arusaadavalt ja jälgitavalt esitada.

Kuidas esinemise juures kontakti luua ja paremat muljet kujundada, saad lugeda suhtlemisosuste osast (vt Kontakti loomine)

Kuidas ette valmistada ja pidada ettekannet?

Suulise ettekande koostamisel eristuvad järgmised etapid:

1. Esitluse planeerimine.

Planeerimisel on oluline läbi mõelda vastused mitmetele küsimustele:

    Mis on minu ettekande eesmärk, milline on minu kõne põhisõnum?
    Kui palju on mul aega?
    Kui palju ma teemat valdan?
    Kes moodustavad auditooriumi?
    Milliseid abivahendeid ma kasutan?
    Kas minu ettekanne on ka ilma abivahenditeta hea ja arusaadav?
    Millist kujundust kasutada?
    Millised on tellija/organisatsiooni nõudmised?

Esitluse planeerimine ja ettevalmistumine on võtmetähtsusega etapp. Kui oled piisavalt ettevalmistunud, siis oled ka enesekindlam ning esinemisärevusega on lihtsam toime tulla.

Esitluse planeerimisel on tähtis läbi mõelda ettekande ülesehitus, mis koosneb üldjuhul järgmistest osadest:

• Sissejuhatavas etapis on oluline tutvustada käsitletava teemat, selle aktuaalsust ja tausta. Sissejuhatus moodustab ca 10 - 15% kogumahust.
• Teemaarenduses toimub arutelu võtmeideede ümber ja tuuakse nende tõestuseks näiteid ja argumente.
• Kokkuvõttes too välja olulisemad järeldused. Lõppsõna moodustab ca 5-10% kogumahust.

Ettekande planeerimisel mõtle läbi ka see, kuidas köidad kuulajate tähelepanu kasutades sobivaid metafoore, illustreerides näidete või lugudega oma esitlust. Akadeemilises keskkonnas peetav ettekanne ei pea olema tingimata kuiv ja abstraktne; oskuslik kuulajate tähelepanu võitmine on hinnatud ka akadeemilises maailmas.

2. Esitlusmaterjalide ettevalmistamine

Enamasti tuleb kõrgkoolis ettekande mõni põhjalikum kirjalik töö, kuid üldjuhul pole aega, et kogu tööd suuliselt tutvustada, vaid ettekande jaoks tuleb kirjalikust tööst koostada iseseisev tervik. Selle koostamisel on oluline teha valik töö olulisematest seisukohtadest. Suulisele ettekandele esitatakse teistsuguseid ootusi kui kirjalikule tööle. Ettekantav tekst on oluliselt lihtsam, kui kirjalikuna tööna esitatud tekst. Soovitused teksti lihtsustamiseks on järgmised:

• Väldi võõrsõnu
• Kasuta lühemaid sõnu
• Kasuta täpseid väljendeid
• Ära sõnasta liiga palju kõrvallauseid
• Kasuta rohkem tegusõnu
• Liigenda teksti

Ettekande eesmärkide paremaks saavutamiseks on mõistlik koostada kuulajaid toetavad esitlusmaterjalid. Nii ei pea kuulajad pingutama märkmete tegemisega, vaid saavad keskenduda kaasa mõtlemisele. Esitlusmaterjalide tekst peab olema:

• lühike ja selge
• pilt või joonis lihtne ja ilmekas
• kiri piisavalt suur (tähekõrgus vähemalt 20)
• ühes reas võib olla kuni 7 sõna
• optimaalne ridade arv samuti 7
• oluline vajab esiletõstmist (raam ümber,  joon alla vms)

Mõistlik on kasutada MS PowerPoint programmi, kus on automaatselt seaded, mis aitavad koostada kergesti jälgitavat esitlust.

3. Esitluse läbiviimine

Esitluse läbiviimise võib jaotada 3 ossa: kõne alustamine, sisu arendus ja kõne lõpetamine.

Kehvemapoolsed esinejad ei teadvusta või alahindavad valdavalt esimest ja viimast osa. Tegelikult on kõne alguses määrava tähtsusega kontakti loomine (silmsideme saavutamine, pöördumine, enda tutvustamine) ja kõne avang (huvi äratamine, teema väljatoomine ja ettekande ülesehituse tutvustus). Samamoodi on oluline kõne lõetamine – tähelepanu juhtimine põhieesmärgile või järeldusele, kokkuvõte ja küsimustele vastamine, kuulajate tänamine).

Esitluse läbiviimisel üheks väga levinud veaks on teksti maha lugemine. Sageli on see üliõpilase valitud tehnika, et toime tulla esinemisärevusega. Nii saab küll ettekanne tehtud, kuid ettekande tegelikud eesmärgid – info edastamine, kuulajate teavitamine, veenmine – saavutamata. Ära loe teksti maha paberilt ega slaididelt. Maha lugeda võib tsitaate või statistikat.

Mõned soovitused suulise ettekande esitamiseks:

• Väldi esinemispalavikku põhjalike ettevalmistuste abil. Mitmekordne kõne läbiharjutamine annab enesekindlust.
• Jälgi aega. Ettekande sõnum jõuab kuulajateni, kui jõuad esitada kogu oma ettekande. Sellepärast on oluline, et juba ettekande ettevalmistamisel arvestaksid ajaliste piirangutega. Räägi kodus eelnevalt läbi ja mõõda aega.
• Seisa püsti. Nii on Su hääl kuulda ka viimastes ridades istuvatel kuulajatel ning Sul on parem ülevaade, kuidas auditoorium Su ettekannet vastu võtab.
• Alusta viisaka pöördumisega ja lõpeta tänamisega. Lugupidav suhtumine oma kuulajaskonda häälestab ka kuulajaid Sinusse positiivselt suhtuma. Ole sõbralik ja avatud, ära demonstreeri oma hoiakuid või negatiivset suhtumist auditooriumisse. Ära tee ennast ka ise maha ega püüa end ette välja vabandada.
• Räägi selge ja kõlava häälega. Ole teadlik oma hääle tugevusest ning vastavalt vajadusele harjuta sobivat tugevust ja diktsiooni. Hääl on treenitav.
• Ole valmis vastama kõikidele tööd otseselt ja kaudselt puudutavatele küsimustele. Küsimused peegeldavad kuulajate huvi. Jää rahulikuks, püüa anda võimalikult täpsed vastused ja ära lasku vaidlustesse

Kuidas esinemisärevusega toime tulla?

Esinemisärevust on võimalik leevendada oma esinemist põhjalikult planeerides. 

• Tutvu eelnevalt ettekande läbiviimise ruumiga. Vaata, kus on Sul kõige mugavam ja otstarbekam olla ettekande tegemise ajal, millised liikumisvõimalused Sul on, kuidas paigutada käepäraselt abivahendid, mida kavatsed kasutada. Teatud juhtudel võib olla võimalik muuta ka ruumis mööbli paigutust. Kui tegemist on täiesti tundmatu ruumiga, siis ole aegsasti kohal, et sul jääks aega ruumiga tutvumiseks, tehnika häälestamiseks jne,
• Planeeri oma ajakasutust. Kui kogemusi ettekannete läbiviimisega on vähe, siis on otstarbekas ettekannet mitu korda kodus või sõprade ringis läbi harjutada ning jälgida ka mahtumist ajapiirangutesse.
• Jälgi kehakeelt. Ettekandele aitab kaasa, kui sul on kuulajatega silmkontakt, kuid väldi nn ohvri välja valimist, kelle silmadesse klammerdud. Otsi kontakti erinevate kuulajatega. Ära unusta end seina või aknast välja vaatama.
• Ole teadlik on tüüpžestidest, mida kaldud pingeolukorras kasutama. Mõni inimene väänab sõrmi, teine plõksib pastapliiatsiga. Sellised sundtegevused võivad väga häirivaks muutuda auditooriumi jaoks. Ole teadlik oma kehakeelest ja kasuta seda mõõdukalt.

Tea, et ärevus tundub kõnelejale suurem, kui see kuulajatele välja paistab!

Mida teiste ja enda esinemistest õppida?

Avaliku esinemise oskust aitab tõhustada see, kui regulaarselt tegeled eneseanalüüsiga ja/või kui analüüsid teiste tehtud ettekannete õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

Teiste ettekandeid jälgides pööra tähelepanu sellele …

… millised tegurid muudavad ettekande huvitavaks/igavaks

… millised tegurid teevad ettekande selgeks ja arusaadavaks/segaseks ja keeruliseks

… kuidas ettekandja tõstab olulisi seisukohti esile?

… kuidas faktid ja järeldused on esitatud?

… kuidas on kujundatud emotsionaalset keskkonda?

Olulisematest tähelepanekutest koosta enda jaoks kirjalik kokkuvõte.

TÖÖLEHT: Eneseanalüüs – kuidas oma esinemisest õppida?

Tabelis on ettekannete koostamine ja esitlemine osadeks lahti võetud. Võid seda kasutada kontrollnimekirjana oma esinemist ette valmistades kui ka eneseanalüüsiks pärast esinemist. Nii leiad üles ka kõige kriitilisemad esinemise aspektid ehk arenguruumi.

Võid lasta ennast ka mõnel kuulajal hinnata – nii saad paremini aimu, millise mulje sinu esinemine teistele jätab.

Hindamisel kasuta 5-pallist skaalat: 5- suurepärane,  4- väga hea,  3-hea, 2- rahuldav, 1-kasin

Kuidas tulla toime hindamistega?

Kõrgkooli õppeprotsessis on hindamise objektiks õpiväljundite saavutamine. Kokkuleppeliselt on Eestis õpiväljundid kirjeldatud miinimumi tasemel, st need kirjeldavad neid baastasemel teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis õppijatel kindlasti saavutada tuleb.

Millised on enamkasutatavad hindamismeetodid?

1. struktureeritud kirjalik eksam
2. abimaterjalidega eksam
3. suuline eksam
4. essee
5. esitlus
6. stendiettekanne
7. juhtumi analüüs ja probleemi lahendamine
8. praktika
9. raport
10. projekt
11. uurimistöö
12. õpimapp
13. enesehindamine ja kaaslaste hindamine

Milliste hindamismeetoditega oled seni kokku puutunud?

Õppejõud annavad aine alguses teada, milliste meetoditega õpiväljundite omandamist hinnatakse ja millistele kriteeriumitele peavad need hinnatavad tööd vastama. Õpiväljundite hindamine võib toimuda kahel viisil:

• mitteeristavalt, kui otsustatakse, kas need on saavutatud või mitte.
• eristavalt, mille puhul otsustakse, mis hinde vääriliselt on õpiväljundid omandatud.

Hindekriteeriumid on väga hea abimaterjal hindamiseks valmistumisel. Nendest leiad sisulisi ja vormilisi vihjeid selle kohta, mida mingis töös Sinult oodatakse. Näiteks võivad õpimapi hindamiskriteeriumid täpsustada, et õpiväljundis peaks sisalduma ka eneseanalüüs õpimapi koostamise käigus toimunud õppimise kohta. Sel juhul ei ole piisav, kui kirjeldad, mida tegid, vaid oluline on, et analüüsid, mida mingi töö tegemisel uut märkasid ja õppisid. Püüa hindamiskriteeriume järgida võimalikult täpselt, sest nende põhjal kujuneb Su hinne ja nende abil annab õppejõud Sulle ka tagasisidet.

  Hindamisest kõrgkoolis ja erinevate hindamismeetoditega edukalt toimetulemise
                        võimalustest loe lähemalt "Tudengi käsiraamatu. Õppimine kõrgkoolis” peatükkidest 43-59.

Kuidas valmistuda eksamiteks?

Kõrgkoolis positiivse hindamistulemuseni jõudmise juures on oluline rõhk ka tähtaegadest kinnipidamisel. Sageli tuleb aga omandada väga suur ainemaht üheks kindlaks (eksami)ajaks. Vaata üle Kuidas häälestuda õppetööle?.

Soovitusi kontrolltööks ja eksamiteks valmistumiseks

• Tuupimine, ehk pidev, intensiivne ja pikaajaline ühetaoline materjali pähetagumine on kasutu ja ainult väsitab aju. Aju ei suuda korraga omandada rohkem kui 5-9 asja. Õpitavat tuleb süstematiseerida ja pikema aja peale hajutada.
• Ära õpi üksikuid mõisteid. Tee esmalt endale selgeks ülevaade kogu teemast ja siis õpi konkreetseid mõisteid teistega seotuna. Alati jääb paremini meelde see, mida oskad juba varemõpituga seostada.
• Ära õpi viimasel ööl enne kontrolltööd/eksamit. Kui oled jõudnud materjali läbi võtta, siis on magamisest rohkem kasu. Usalda oma aju, magamise ajal toimetab ta tasapisi edasi ja paigutab asjad oma õigetele kohtadele.
• Kasuta kordamisküsimuste nimekirja. Vaid siis tead täpselt, millele oma aega ja vaeva pühendama pead.
• Võimaluse korral õpi koos kaaslasega.
• Korda juba õpitut aeg-ajalt.
• Õpi materjali mitmes ringis. Ära püüa kohe maksimumi. Vaata kogu materjal esmalt põgusalt üle, seejärel juba põhjalikumalt. Alles kolmandal ringil (kui aeg selleni üldse lubab jõuda) pühendu üksikasjadele.
• Kirjuta juba õpitust vahekokkuvõteid.

Soovituste allikas: Peil, I. Õpime õppima. 2007

Veel soovitusi suurema hulga materjali õppimiseks

• Tee õppimise jaoks ajakava. Jäta ruumi ootamatusteks ja kõige ülekordamiseks õppimise lõpufaasis. Ära jäta midagi viimasele ööle. Öeldakse: “Parem puhanud loll kui väsinud tark.”
• Püüa vabaneda “segajatest”. Kui Sul on väike laps, leia talle õppimise ajaks hoidja, pane kinni arvuti suhtluskanalid, lülita välja televiisor jne. Kui tegemata asjad tuletavad ennast meelde, pane need kirja, et mäletaksid peaks eksami sooritamist neid teha. Nii vabaneb ka mõtteenergiat hindamiseks valmistumiseks.
• Söö ja joo tervislikult ning maga korralikult. Ka veidike magusat ei tee paha. Jälgi, et ruumis on piisavalt hapnikku, võta õppimise vaheaegadel ette väikesi jalutuskäike. Aju tööks on vaja piisavalt hapnikku ja vett.
• Tee oma mõtlemine “nähtavaks” Mida keerukam on õpitav materjal, seda olulisem on, et proovid seda visandada ühes või teises vormis paberile või arvutiekraanile. Erista olulisem vähemolulisemast, loo seoseid mõistekaartide abil, järjesta ja tee muud, mis aitab Sul õpitut süstematiseerida.
• Õpeta kedagi teist. Miski ei aita asjadest nii hästi aru saada ja neid meelde jätta kui teiste õpetamine. Kui Sul on kaaslane, kes eelistab kuulmise kaudu õppimist või kellel on raske õpitavast materjalist aru saada, siis on koos õppimine mõlemale kasulik.

Kas kipud õppimist edasi lükkama ja viimasele minutile jätma?

Akadeemilise viitamise põhjusteks on järgmised tegurid:

• Ebaadekvaatne enesekäsitlus: “Ma töötangi pinge all paremini”
• Harjumus: “Ma olen alati jõudnud”
• Vähesed afektiivsed õpioskused: “Mul pole praegu tuju/tahtmist/inspiratsiooni”

Akadeemilisest viitamisest on võimalik vabaneda järgmiste tehnikate abil:

• Tegele eneseanalüüsiga ning teadvusta põhjused ja leia vastuargumendid, miks oled akadeemiliseks viivitajaks kujunenud! Näiteks võib tööga alustamise viivitamine olla põhjustatud sellest, et näiteks õppejõu isik on ebasümpaatne. Sellisel juhul tasuks endale meelde tuletada, mille või kelle jaoks tegelikult õpitakse.
• Surve kaaslastelt – räägi oma perekonnaliikmetele, sõpradele, korterikaaslastele, et näiteks kuus aja pärast pead esitama mahuka töö ja palu neil aeg-ajalt uurida, kuidas Sul kirjutamine on edenenud. Paari korra järel on Sul tõenäoliselt piinlik taas vastata, et sa pole midagi töö nimel teinud ning piinliku vastuse vältimiseks hakkadki varem tööle.
• Keskendu positiivsele – tuleta meelde need olukorrad, kus tegelesid mõne teemaga põhjalikult ja süvenenult ning tähtaegselt esitatud tööle said positiivset tagasisidet. See olukord ei pruugi olla seotud üksnes õpingutega, vaid võib tuleneda ka muudest eluvaldkondadest. Oluline on leida näiteid oma elust, mis annaksid Sulle tahtmist tööga varem alustada;
• 5-minuti plaan – luba endale, et tegeled iga päev vähemalt 5 minutit iseseisvate töödega ja kui 5- minuti möödumisel ei ole endiselt tahtmist õppida, siis võid pooleli jätta ning järgmisel päeval uuesti alustada. Selle 5 minutiga oled siiski väikese osa iseseisvatest töödest jõudnud ära teha. Samas on märksa tõenäolisem, et selle 5 minuti jooksul, ei taha sa alustatut pooleli jätta, sus on tärganud huvi suurem osa tööst ära teha.

(vt ajaplaneerimise teemast lisa, Mis on akadeemiline viivitamine?)

Analüüsi enda eksamiks õppimist eelnevate soovituste põhjal. Mida neist oled arvestanud, mida mitte. Kas oled mõnes asjas soovitustega vastupidisel seisukohal? On Sul veel “nippe”, mida oled kasutanud eksamiks õppides? Jaga oma kogemusi kaasõppijatega

    Kasulikku infot ja ideid selle kohta, kuidas teha edukalt eksameid, leiad
                             "Tudengi käsiraamatu. Õppimine kõrgkoolis” peatükkidest 60-67:          

60 Kehaline ja vaimne ettevalmistus
61 Õppimise ajakava
62 Näpunäited õppimiseks
63 Mälutehnikad
64 Õppimise keskendamine
65 Koosõppimine
66 Paremate eksamitulemuste saavutamine
67 Eksamistrateegiad

Kuidas eksamiärevusega toime tulla?

Kõik muretsevad eksamite pärast ja eksamiärevus on normaalne. Närve rahustab kõige paremini põhjaliku ettevalmistusega tekkinud enesekindlus.

Eksamiärevus on eriti segav just siis, lühikese aja jooksul on pähe õpitud suur hulk materjali. Kuid ärevus võib tabada ka muud tüüpi eksami puhul. Eksamiks õppimise soovituste (LINK teemale 10.2) järgimine aitab oluliselt ärevust vähendada. Vajadusel võid ka  endale sisendada, et kui peaks juhtuma midagi ootamatut, on võimalus eksamit ka teist korda teha. Hinne pannakse ju Su tööle, mitte Sulle endale.  Kui eksamiärevuse tõttu on Su tulemused oluliselt nõrgemad kui teadmised ja seda juhtub mitu korda, pöördu psühholoogi poole. Ta õpetab Sind ärevusega toime tulema.

Arutlege paarides või grupis, kuidas teie leevendate eksamiärevust. Jagage ideid nii oma grupis kui gruppide vahel.

Loe lisa Saksakulm, T. Eksamid! Kuidas valmistuda ja edukalt sooritada. Ellervo, 2000

  Eksamihirmuga võitlemisest loe ka "Tudengi käsiraamatust. Õppimine kõrgkoolis”
                            (peatükk 68).