Õhukonditsioneerimise lühikonspekt

1. Õhukonditsioneerimine

Antud teema kohta on põhjalikum käsitlus toodud raamatutes "Hoone sisekliima kujundamine" lehekülgedel 180 kuni 209 ning konditsioneerimisest hoone jahutamise käsitlevas osa   "Hoonete energiatarve ja sisekliima" lehekülgedel 161 kuni 172.

Õhu konditsioneerimine

Õhu täielik konditsioneerimine tähendab seda, et õhku töödeldakse nii termodünaamiliselt (soojendatakse ja jahutatakse) kui ka niiskustehnilisel (niisutatakse ja kuivatatakse).

Kui ventilatsiooni eesmärkideks on saasteainete, liigniiskuse ja liigsoojuse asendamine vastava piirkonna välisõhuga, siis konditsioneerimise eesmärgiks on juba kindlate sissepuhke õhu parameetrite kindlustamine nagu fikseeritud temperatuur ja selle suhteline niiskus. Kui tinglikult töödeldakse ka ventilatsioonis õhku termodünaamiliselt (eelsoojenduskalorifeeris õhk soojeneb ning soojustagastis saab see juurde veel osaliselt väljatõmbeõhu soojust), siis konditsioneeris toimub peale soojustagastit õhu temperatuuri tõstmine järelsoojenduskalorifeeriga või jahutamine jahutuspatareiga vajaliku temperatuurini. Hoonetes või ruumides kus on vaja tagada aasta ringselt või osaliselt ka õhu suhtelise niiskuse püsimine kindlas vahemikus (kunstimuuseumid, haiglate inkubaatorid, raamatukogude hoidlad, jne), siis eluhoonetes reeglina õhu niisutamist või kuivatamist keskse seadmega ei toimu. See võib osutuda vajalikuks suure õhuvahetusega kooli või büroohoonetes, kus talvise kuiva ruumiõhu vältimiseks tuleks selle suhtelist niiskus tõsta minimaalselt 20% peale.

Kui õhu tsentraalne konditsioneerimine toimub keskse seadmega, siis hoone osaline konditsioneerimist kasutatakse ka ruumipõhiselt ruume jahutades või niisutades.

Ruumipõhisteks jahutusseadmetes kasutatakse aktiiv või passiiv jahutuspalke, kui kõige rohkem konvektorpuhureid (ka tuntud kui fancoilid või split tüüpi jahutusseadmed).