3. Õhkküte

Õhkkütte puhul köetakse hoonet või ruumi (ka mõnel juhul ruumide gruppi) õhuga. Õhu soojendamise seadmed võivad olla lokaalsed ruumipõhised kus õhk läbi tsirkuleerib loomuliku või sundtsikulatsiooni teel. Soojusallikaks võib olla nii õhkütte kamin (küttekolde eest siseneb jahedam ruumi õhk õhu kambrisse ning väljub üleval olevate avade kaudu), kui ka õhk-õhk soojuspump. Õhkkütte seadmeteks kasutatakse ka sissepuhke ventilatsiooni kanalile paigaldatav järelsoojenduskalarifeer. Nii järelsoojenduskalorifeer kui ka ülejäänud seadmed võivad kütta ruume ka tsentraaselt. Sellisel juhul asuv kalorifeer tsentraalses seadmes ning soojendatud õhk liigub sissepuhke ventilatsiooni kalaite kaudu ruumidesse. Sama kanali võrgustiku peale võib paigaldada ka õhk-õhk soojuspumba siseosa, mis võib olla sõltumatu ka ventilatsioonist, kuid tsentraalseks kütteks nõuaks avatud planeeringut. Ka õhkkütte kamin saab olla tsentraalne seade kui õhukambrist soonavad kanalid õhu ruumidesse.

Õhkkütte korral tuleb arvestada, et soojus tõuseb ülesse ning soojuse jaotamine ruumis ei ole sama ühtlane kui vesikütte süsteemi puhul. Kuna õhku antakse reeglina kas ruumi keskele või kamina puhul sisesinte lähedusse siis temperatuur halva soojuspidavusega ruumi lõikkes võib erineda külma talveilmaga (ca -10 °C ja madalama juures) üle 5 °C. Seepärast on ülimalt oluline kavanda õhkkütet nii, et soojus oleks suunatud ruumi jahedamatesse osadesse.

Tsentraalsete õhkküttesüsteemide kohta saab põhjalikumalt lugeda raamatust "Hoonete küte" lk 226 kuni 228.