Loeng 2. Juhtimise areng ja mudelid

Esimene koolkond, mis sisemise protsessi mudelisse kuulub, hakkas arenema peaaegu paralleelselt teadusliku juhtimise koolkonnaga.

BÜROKRAATIA KOOLKOND (Max Weber 1841-1920)

• Bürokraatia koolkonna seisukoht on, et organisatsioon peaks töötama nagu õlitatud masinavärk.
• Bürokraatia puhul on tegemist paberitööga, mida tehakse laua taga istudes. Ka prantsuskeelse bureau algne vorm oli byrra, mis Vanas Roomas tähistas kirjutuslauale pandavat lõuendit. Sealt kandus see tähendus üle lauale endale ja edasi kogu toale, kus see laud asus. Nii tuligi käibele büroo, mis meie tingimustes on sagedamini küll kantselei või kontor.

Max Weber: bürokraatia ideaalmudel

• Kõik töötajate poolt täidetavad funktsioonid on täpselt määratletud vastavate reeglite ja ettekirjutustega.
• Valitseb selge tööjaotus, iga töötaja tegevusvaldkond, tema ametivõimu piirid ja selle ametivõimu kasutamise kord on täpselt kindlaks määratud.
• Ametikohad on korraldatud hierarhiliselt, nii et iga järgmine, kõrgem tase, kontrollib, eelmise madalama taseme tegevust.
• Ametisse määramise aluseks on ametniku kvalifikatsioon ja kompetentsus.
• Ametnikud on selgelt eristatud omanikest (=riigiametnikud poliitikutest).
• Oma ametikohal töötamine on ametniku põhitegevus ja tema peamine sissetulekute allikas.
• Ametnikul ei ole õigusi oma ametikoha suhtes, ta ei saa seda osta, müüa, päranda.
• Kõik reeglid, otsused ja toimingud fikseeritakse kirjalikult.

Bürokraatia kriitika (Warren Bennis)

• Bürokraatia ei võimalda indiviidi arengut, takistab täisväärtuslikku isiksuse väljakujunemist.
• Bürokraatia arendab konformsust ja “grupimõtlemist”.
• Bürokraatia ei arvesta inimestevahelisi suhteid, ei suuda adekvaatselt reageerida probleemidele, ettenägematutele asjaoludele, muutustele tegevuskeskkonnas.
• Bürokraatlikud kontrollisüsteemid on ebaefektiivsed ja lootusetult vananenud.
• Bürokraatlik hierarhia moonutab kommunikatsiooni ja tõkestab innovaatilisi ideid.
• Bürokraatlik süsteem ei suuda kasutada töötajate kogu potentsiaali, kuna valitseb usaldamatus ja hirm karistuste ees.
• Bürokraatia moonutab isiksuse struktuuri sel määral, et normaalsest inimesest saab hall, igav “organisatsiooniline inimene”.

Ühegi nähtuse puhul ei tasu mõnd üksikut tema külge absolutiseerida. Peamiselt bürokraatliku organisatsiooni negatiivseid külgi käsitlevate lähenemiste puhul on alati otstarbekas küsida: kas kõnealune organisatsioon ongi siis ainult selline? Kas see ongi tema põhiolemus?
Kui bürokraatia teostab ainult oma huve, nagu väidetakse, miks siis valitsevad klassid teda ametis peavad? Kas nad maksavad talle palka tõesti ainult omaenese rumalusest?
Aga äkki on bürokraatia oma põhiolemuselt siiski midagi üsna funktsionaalset, enamgi veel – midagi niisugust, mis on ühiskonna kui terviku seisukohalt lausa paratamatu.

Veelgi lihtsam on meil omaenese seisukohta kujundada, kui arutleda mitte üldiselt, vaid konkreetselt: tegelikus elus on meil ju mitte mingi abstraktne ametnik-bürokraat, vaid migratsiooniametnik, politseiametnik, tolliametnik, maksuametnik, kohtuametnik, vanglaametnik. Nendeta ei saa hakkama ükski riik maailmas.