Ventilatsiooni osa lühikonspekt

Loomulik ventilatsioon saab toimuda ainult juhul kui on tagatud sise- ja väliskeskkonna vahel rõhkude vahe. Samuti peavad olema tagatud ka avauses kust saaks ruumidesse välisõhk siseneda ja kus kohast väljuda. Et tekiks rõhkude vahe loomulikus ventilatsioonis tuleb arvestada ka füüsika seadustega, kus jahedam ja raskem välisõhk siseneks ruumidesse näiteks läbi välisseina ning soojenenud heiteõhk mis on kergem tõuseb ülesse ehk avaused peaksid olema tinglikult läbi katuse. Lisaks sellele loogikale on väljatõmbe alarõhu tekkimisel ka korstna efektil, see tähendab et mida pikem on väljatõmbe lõõr seda suuremat alarõhku on see võimeline tekitama. Korstna efekti on parim viis jälgida ahikütte puhul.

Kuna loomulik õhuvahetus on selgelt mõjutatud siseõhu- ja välisõhutemperatuuride vahest ning väljatõmbe kanali pikkusest, siis ei ole vajalik õhuvahetus alati ruumides tagatud. Soovitavalt tuleks õhuvahetuse kalkulatsioonid teha välisõhutemperatuuril +5 °C. Sellisel juhul oleks tagatud vähemal aasta keskmiselt nõuetekohane õhuvahetus loomuliku ventilatsiooni puhul.

Lisaks mainitud väljatõmbekanali pikkusele, sissetuleva avause ristlõike, väljamineva kanali suuruse, siseõhu- ja välisõhutemperatuuride vahele mõjutavad loomulikku ventilatsiooni ka tuul ning selle suund. Lisaks sellele tuleb tagada ruumides sees side sissetuleva ja väljamineva avause vahel. Juhul kui hoone ventilatsiooniprojektis on siirdeõhu avade rajamise klausel sees siis reaalses ehituses võidakse need ära jätta. Õhk võib ruumide vahel liikuda nii läbi siirdeõhuresti ruumide vahelises ukses, kui seinas või ka lävepakuta ukselehe alt. Oluline on see, et kindlasti õhu liikumine oleks võimalik.

Loomuliku õhuvahetuse toimimise hindamise juures on tulnud välja (läbi Eesti elamufondi uuringute ja renoveeritud korterelamute uuringute) seoses, et loomuliku väljatõmbe tagamise jaoks peaks kanali kõrgus olema minimaalselt 4 meetrit (oleneb lisaks mainitule ka väljatõmbe kanali läbimõõt ja selle karedus) ning välisõhu avaused peaksid minimaalselt kõigis eluruumides (magamistubades, elutoas). Avauste läbimõõt tuleks lahendada projektiga.

Uuritud korterelamutes on halva loomuliku ventilatsiooni toimivuse põhjusteks olnud ka asjaolu, et väljatõmbe kanalid on peidetud sanitaarruumides kappide taha ning vahetatud siseustest ei pääse õhk läbi liikuma. Reegliks on muidugi ka see et läbi välisseina või akna rajatud avaused pole piisavalt suured või on need sootuks rajamata jäetud.

Juhul kui värskeõhuklapid on läbi välispiirete nõuetekohaselt rajatud ning õhu siirdumine kuni väljatõmbe kanalini tagatud jääb probleemseks väljatõmbe kanali pikkus, selle läbimõõt või selle pinna karedus. Sellest tulenevalt tuleks loomulikku sissepuhet kombineerida mehhaanilise väljatõmbega (ventilaatoriga) ning kindlasti tuleks tihendada väljatõmbe kanalid. Juhul kui väljatõmbe kanal jääb vajaliku õhuvahetuse jaoks väikeseks tuleks võimalusel rajade juurde uus väljatõmbe kanal, kui see ehitustehniliselt võimalikuks ei osutu tuleks osade ruumide väljatõmme tagada välisseinte kaudu.

Tulenevalt hoonete energiatõhususe nõuetest ning optimaalse ja ökonoomse soojusenergia kasutamise põhimõtetest, kulub loomuliku sissepuhke õhu soojendamiseks ruumides palju kütteenergiat. Tagades ruumides nõuetekohane välisõhu  (värskeõhu) kogus võib sellele kulunud soojushulk olla pool või isegi rohkem kogu hoone soojuskadudest.