Kõik põhiline geomembraanidest - valmistusmaterjalid, nende omadused ja võrdlus. Geomembraanide paigaldamine.
6. Geomembraanide paigaldus ja kvaliteedi kontroll
6.2. Geomembraanide keevitamine
|
Keevituskvaliteet on tähtsaim aspekt paigalduse juures tagamaks konstruktsiooni kindlust. Keevitus peaks jooksma nõlvadega paralleelselt ja kui vähegi võimalik horisontaalsed ühendused tuleks teha vähemalt 1,5m kaugusele nõlva lõpust. Kõik ühendused tuleb kanda teostusprojektile/joonistele. Iga keevituse juurde peab lisama ühenduse nr, keevitaja ID, masina nr, masina temperatuurisätted ja ilmastikuolud. Keevitamiseks kasutatakse kolme meetodit: • kuuma õhuga sulatatakse alumise ja ülemise geomembraani pind ning kleebitakse kokku. Tulemus ei jää tugev ning kasutatakse nt lamekatuste ehitamisel või hoonete hüdroisolatsioonitöödes; • keevitamine ekstruuderiga, millega sulatatakse geomembraanide liitekoht ning lisatakse sinna lisamaterjali (masinasse sisse jookseb spetsiaalne sulatamisvarras, mis peab olema valmistatud samast materjalist, kui ühendatav geomembraan. Varras sulatatakse masinas ning kleebitakse kuumaga ühenduskohtadesse). Kasutatakse keskkonnaehitustel keerulisematel kohtadel (nt torude ümbrused, nurgad); • keevitamine kuuma rauaga, mis sulatab geomembraani pinnad üles kahes kohas ning surub need kokku. Kõige levinum meetod suurte pindade puhul (selgitavad pildid järgmises alapeatükis). Kuna geomembraani ülesandeks on mingi ehituse vedelikukindluse tagamine ning kõige nõrgemaks küljeks võivad jääda tavaliselt ühenduskohad, siis nende kvaliteeti ka testitakse järgmiste meetoditega: • suruõhutest - kuuma rauaga keevitatud ühenduskanali vahele pumbatakse õhku; • nihketugevusetest (tensomeeter) - õmbluskoht lõigatakse mingis osas välja ja sooritatakse test; • rebimistest (tensomeeter) – õmbluskoht lõigatakse mingis osas välja ning tõmmatakse aparaadis puruks; • vaakumtest (ekstruuderõmbluste puhul) – katseaparaat paigaldatakse tihedalt vastu õmblust ning kontrollitakse, ega õhutihedust ja purunemiskindlust; • ülelöögi test (ekstruuderõmbluste puhul) – õmbluskoht lõigatakse mingis osas välja ning rebitakse puruks, jälgitakse, kuidas ja kus rebenemine toimub. Pärast keevitamist ning projektis või normides ettenähtud kohustuslike testide sooritamist puhastatakse pind mustusest ning kõik kohad kontrollitakse visuaalselt. Kahtluste tekkides katsetatakse õmbluskohti vaakum- või suruõhutestiga. Kõik purunenud kohad märgistatakse pärastisteks parandustöödeks. Pärast kontrollimist ei ole kellelgi lubatud töötsooni enam siseneda (vältimaks võimalikke vigastusi). Parandusprotseduurid pärast mingi koha avastamist: • väikesed augud tuleb parandada ekstruuderdusmasinaga. Kui auk on suurem kui ¼ tolli (umbes 7mm), tuleb paigaldada paik; • ebaõnnestunud õmblused tuleb katta uue tükiga; • rebendid tuleb parandada paigates. Kui rebend asetseb nõlval ja sellel on terav lõpp, tuleb see ümardada enne paiga paigaldamist; • õhumullid, suured augud ja geomembraani kahjustused (näiteks on tehasest tulnud välja materjal, mis sisaldab ebakõlasid ja võõrast materjali ning, mida pole kohe avastatud ning on paigaldatud) tuleb paigata suurte tükkidega; • paigatavad pinnad tuleb karestada ja puhastada ning paigata need hiljemalt 15min jooksul; • kortsus geomembraani paani tuleb suhtuda olukorrapõhiselt ja vastava tegutsemise peab otsustama kvalifitseeritud insener. Paigaldatavad paigad peavad olema ümmargused või ovaalsed ning olema tehtud samast geomembraanist. Minimaalne ülekate defekti äärest peab olema 150mm. Kõik paigad peavad olema samade omaduste ja paksustega kui parandatav materjal. Ekstruuderdamisel kasutatav sulatamisvarras peab olema samast materjalist kui paigatav. Kõik pinnad peavad olema puhtad ja kuivad. |