Suhtlemisoskused

Konflikti/probleemi lahendamine on protsess, kuhu on haaratud nii mõtted, tunded kui käitumine ning mille abil inimene või grupp püüab leida kohaseid toimetulekuviise ettetulevatele probleemidele. Probleemi efektiivseks lahendamiseks on vajalik üldine probleemilahendusvõime, mis koosneb järgmistest osadest:

•     probleemitundlikkus (võime märgata probleeme, ebakõlasid)
•     alternatiivne mõtlemine (võime genereerida erinevaid lahendusvariante)
•     tagajärgedele mõtlemine (võime ette aimata tagajärgi)
•     perspektiivi võtmine (võime tajuda olukorda läbi teise inimese silmade)

Probleemilahendamist takistavad tegurid:

•     probleemide taju (nt sinu jaoks pole probleem käia ühikatoas välisjalanõudega, samas kaasüürilise jaoks on)
•     põhjuste omistamine (kellele/millele ma põhjused omistan) (nt võid sa arvata, et kohanemisraskused tulevad sellest, et kaastudeng ise ei otsi uusi tuttavaid, mõistmata, kuidas saab suhtluse alustamine tema jaoks olla ületamatu raskus)
•     hinnang probleemile (kuivõrd tähtis probleem sinu jaoks on) (nt kuni kaastudengi kommentaarid teiste suhtes otseselt sind ei puuduta, ei pea sa vajalikuks olukorda sekkuda)
•     uskumused isikliku kontrolli kohta (kes kontrollib olukorda - sina või keegi teine) (nt kodutööde tegemise ja eksamiks õppimise edasilükkamine pole niikaua probleem, kuni sulle tundub, et aega veel on ja keegi sulle otsest survet ei avalda)
•     väärtused, mis puudutavad probleemilahendusega seotud pingutusi ja ajakulu (nt võid sa toetada kaastudengeid õppimisel lootuses, et nad ühel hetkel ise ainest arusaamise nimel rohkem pingutama hakkavad. Kui seda ei juhtu ja sinu enda õppimine selle all kannatama hakkab, mõtled, kas asi on seda väärt)

    
Etapid:

1. etapp - probleemi määratlemine ja eesmärgi püstitamine	milliste vajaduste rahuldamist või eesmärkide saavutamist olukord takistab? kelle probleem see on? kas see on tegelik probleem või vaid üks osa sellest? kas on vaja see kohe lahendada või kannatab oodata? kas probleem võib iseenesest kaduda? võin ma riskeerida selle ignoreerimisega? sõnasta konkreetne, saavutatav ja ajaliselt piiritletud eesmärk
2. etapp - ajurünnak	genereeri(ge) niipalju lahendusi, kui suudate ärge hinnake väljapakutud lahendusi, millised iganes need ka ei oleks kirjutage lahendused üles
3. etapp - lahenduste hindamine	alustage hindamisprotsessi avatud küsimusega (nt millised on sinu arvates kõige paremad lahendused?) andke teada oma seisukohtadest (nt ma ei saa selle ideega nõustuda, sest...) märgi ära lahendused, mis nõuavad rohkem infot, mida saab omavahel kombineerida või mis tunduvad põnevad
4. etapp - sobiva lahenduse valik	tavaliselt jääb sõelale 2 - 3 erinevat lahendust ärge hääletage! Hääletamise puhul on alati võitjad ja kaotajad. Eesmärk on saavutada üksmeel! kujutlege, kuidas võiksid erinevad lahendused toimida (nt kui me valime selle lahenduse, mis siis juhtub? Kas sellel lahendusel on mingisuguseid puudusi?) kirjutage üles väljavalitud variant. Kuulake tagasisidet.
5. etapp - lahenduste elluviimise planeerimine	sageli pidurdub või ebaõnnestub probleemilahendusprotsess, kuna ühiselt vastuvõetud otsuseid ei viida ellu. Põhjus on tavaliselt selles, et ei otsustata, KES ja MILLAL midagi teeb. vajadusel tuleb arutada ka tulemuste standardite üle (ehk mida nt tähendab „hea" konspekt)
6. etapp - tulemuste hilisem kontroll	Kõik esialgsed lahendused ei pruugi hästi töötada. Seetõttu on oluline arutada (hiljem), kas kõik on tehtud otsustega endiselt rahul. Mõnikord võetakse endale kohustusi, mille täitmine võib osutuda väga raskeks.

Näide: Mirell asub õppima kõrgkooli, mis asub tema kodukohast ca 150 km kaugusel. Kooli alguses sõidab ta igal nädalavahetusel koju, sest tunneb end siin üksikuna: tal pole veel sõpru, linn on võõras ja uued õpiülesanded on harjumatud. Vanemad on sellise elukorraldusega igati rahul, sest tunnevad, et saavad niimoodi kõige paremini Mirelli uue eluga kohanemisel toetada. Samuti finantseerivad nad Mirelli õpinguid kõrgkoolis. Ajapikku leiab tütarlaps endale sõpru ning ei kipu enam igal nädalavahetusel koju sõitma, mistõttu vanemad tunnevad end üha rohkem üksikuna ning ka Mirelli vaevab süütunne. Viimast aitavad veelgi süvendada vanemate sellekohased märkused: „Me oleme sinu heaks niipalju teinud ja sina tasud meile siis niimoodi...., sa ei hooli oma vanematest vist üldse enam, peaasi, et me sulle ainult raha saadaksime .... jne."

1. Probleemi määratlus: vanematega positiivsete suhete säilitamine

2. Ajurünnak. Võimalikud lahendusevariandid Mirelli jaoks:

a) leida osalise tööajaga töö (nt vahetustega), et ei sõltuks enam nii palju vanematest

b) käia edasi igal nädalavahetusel kodus ning leida sõpradega koosolemiseks aega nädala sees.

c) kutsuda vanemaid endale sagedamini külla, tutvustada oma sõpradele

d) suhelda vanematega tihedamini nt telefoni, Skype, MSN-i teel.

e) selgitada, et kõrgkoolieluga kaasnevad ka erinevad sotsiaalsed üritused, kus osalemine on tähtis.

3. Lahenduste hindamine. Selleks tuleb iga ajurünnakus välja pakutud idee puhul kaaluda poolt ja vastuargumente.

Poolt	Vastu
a) ei sõltu enam vanematest, annab vabaduse ise otsustada, mida nädalavahetustel teeb	a) õppimine võib selle all kannatada, tekivad raskused ajaplaneerimisel
b) vanemad ei süüdista Mirelli enam hoolimatuses ning jätkavad finantsilist toetamist	b) nädala sees vaba aja leidmine võib olla raske; samuti tekib rahulolematus iseendaga, et ei suuda end piisavalt hästi vanemate suhtes kehtestada
c) aitaks vähendada vanemate muretsemist ja võimaldaks näidata oma iseseisvust	c) võib osutuda rahaliselt kulukaks vanemate jaoks
d) vanematel ei tekiks tunnet, et neid on üksi jäetud	d) Mirell peaks leidma aega sagedasemaks suhtlemiseks
e) läbi selle areneksid Mirelli enesekehtestamisoskus ja suureneks enesekindlus	e) vanemad ei pruugi mõista, kuidas saavad sõbrad olla neist tähtsamad

4. Sobiva lahenduse valik. Poolt ja vastuargumente kaaludes tegi Mirell järgmise otsuse: ta teatas vanematele, et käib üle nädala kodus, kuid suhtleb nendega telefoni või Skype teel sagedamini. Samuti selgitas ta vanematele, kui olulised nad talle on ning tõi välja ka positiivseid situatsioone oma ülikoolielust, mis muudavad ta enesekindlamaks ja õnnelikuks. Kuna vanemate jaoks on tütre rahulolu oluline, nõustusid nad pakutud varianti paar kuud proovima.

5. Lahenduste elluviimise planeerimine. Mirell saatis vanematele oma tunniplaani, et nad teaksid, millal on kõige tõenäolisem tütart telefoni teel kätte saada. Oma vanemaid tundes püüdis Mirell selle sammuga hoida ära vanemate asjatuid süüdistusi stiilis: „Miks sa telefoni ei võta, kas sa ei taha meiega suhelda...... sa ikka ei hooli meist.... jne."

6. Tulemuste hilisem kontroll. Pärast mõnenädalast prooviperioodi tundsid vanemad, et nad sooviksid ikka rohkem oma tütre eluoluga kursis olla ning arvasid, et tahaksid aeg-ajalt Mirelli külastada. Pärast paari külaskäiku olid nad veendunud, et tütar saab edukalt iseseisvalt hakkama ning ei avaldanud enam survet, et Mirell peaks kodus sagedamini käima.

Ohud probleemi lahendamise teel:

• probleemi ignoreerimine (asi ei ole veel nii hull, tegeleme sellega hiljem)
• kogemustel põhinevate lahenduste rakendamine uute probleemide puhul (võib töötada, aga ei pruugi)
• perfektsete lahenduste (garantiide) otsimine
• soov probleem ruttu lahendada
• esimese pähetulnud lahendusvariandi valimine
• vastutuse lükkamine teistele
• enesekindluse puudumine